Enne maksuraha jagamist tuleb paika panna elukoht

Kõikides KOVides kulub enamik raha sotsiaalsetel eesmärkidel: sotsiaaltoetused, haridus, lastehoid, spordirajatiste ülalpidamine, spordikoolid ja -klubid, kultuuriasutused ja üritused, ühistransport jne. Seejärel tulevad majanduskulud: teede ja tänavate valgustus, teehooldus ja -remont, haljastute hooldus ja koristus jne, ning alles siis valitsemiskulud ja investeeringud.

Investeeringud koormavad. Investeeringud on pärast eurotoetuste tulekut suuresti neist juhitud, mitte vajaduspõhised, ja tihti on sellised investeeringud pärast valmimist ­KOVidele väga koormavad. Kuni euro­raha ei hakka minema ­KOVide teede ja tänavate kordategemisele, läheb nende seisukord ­aina hullemaks, sest minu teada pole Eestis omavalitsusi, mis suudaksid oma teid nii palju kapitaalselt remontida, kui oleks iga-aastane vajadus. Seega enamik maksurahast kulub inimese elukohas, mitte seal, kus ta töötab.

Pealegi on Eestis inimese elukoht pelgalt tema subjektiivne otsus. KOVid löövad inimesi üksteiselt teenustega üle ja hangivad endale “libaelanikke”, mistõttu pole ka praegu absoluutselt tegemist elukohajärgse maksulaekumisega. Tunnen ise perekondi, kus üks pereliige on sisse kirjutatud pere tegelikus elukohas, et saada osa kommunaaltoetustest, teine on sisse kirjutatud naabervalda, et saada lastele kooli- ja huviringide hüvesid, kolmas aga hoopis Tallinna, et saaks bussiga tasuta sõita. Sellise riiklikult korraldatud jama puhul veel midagi ümber jagama hakata tähendaks jama astendamist.

Kõigepealt peaks Eesti vastu võtma elukoharegistri seaduse, mille järgi inimesed peavad endale määrama elukohaks oma reaalse elukoha (analoog Soome väestorekisteri’le). Alles pärast tegeliku pildi saamist saab hakata vaatama, kas maksulaekumine on õiglane või mitte.

Maamaks mängiks rolli. Samuti peaks riik tühistama maamaksust vabastamise seaduse ning maamaksu määra vabaks laskma. Sellise otsuse tulemusena saavad hakata KOVid oma atraktiivsust ise määrama. Kui Tallinn maksustaks maad 10 korda kõrgema tariifiga kui muu Eesti, siis hakkaksid nii ettevõtted kui ka inimesed üles leidma neid kohti, kus maamaks on 10 korda väiksem. See oleks väga tõhus regionaalpoliitika. Mis puutub aga omavalitsuste huvisse oma piirkonnas töökohtade loomist toetada, siis vaba maa olemasolu korral on see huvi KOVidel praegugi olemas, sest töökohad pidurdavad väljarännet.