Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Autode uus elu

Urve Vilk, Kairi Oja 12. aprill 2014, 08:54

Maaülikooli rektor Mait Klaassen on aegade jooksul taastanud ning ellu äratanud väga erineva ajaloolise taustaga autosid ning muid masinaid, pannes igasse neist killukese oma hingest.

Kui inimene teeb midagi hingega, ei saa see välja kukkuda halvasti. Mait Klaassen on selle väite ehe kinnitus. Ta on praeguseks juba aastaid tegelenud vanadele masinatele uue hingamise ja elu andmisega.

Klaassen rääkis, et alguses tulid tema ellu rahvarallid, siis juba veidi asjatundlikumad rallid, jää­rajad jne. “Üsna pea järgnes sellele soov, et ka abikaasal oleks juhiluba, et oleks parem ja julgem tunne koos sõita,” meenutas Klaassen. Tema ­autoõpetaja oli toonase klubi UNIC juht härra Hermanson ja sealt see pisik tuli. “Ega ma täpset aastat ei mäleta, kuid kõik see oli kindlalt eelmise sajandi kaheksakümnendatel,” lisas ta muigamisi.

Praeguseni kulub tal harrastusele nädalas ikka üks või kaks õhtut. “Eks ma tegelen ikka harrastaja tasandil, kuid keevitustööd, pahteldamise, värvimise, poonimise ning elektritööd teen enamasti täiesti ise – saab päris oma ja südamelähedane,” ütles Klaassen. Hiljaaegu renoveeritud Volga elektritööd lasi ta aga teha spetsialistil. “Töö sai igati hea – juba teine uus juhtmekomplekt ei põlenudki maha ja mõni tuli ikka põleb praeguseni. Praegu lõpetamisel oleval masinal tegin aga ka elektritööd ise ja ükski kaitse ei läinud kärssama,” rõõmustas Klaassen.

Hobiga tegelemine annab Klaasseni sõnul ­aega mõelda asjadele, milleks päeval aega pole. “Õhtul auto juures nokitsedes saad kõik vajalikud asjad läbi mõelda – lased kätel käia ja samal ajal mõtled. Saad olla üksi, iseendaga, sest keegi ei tule ju sellise musta töö juures segama,” naljatas ta.

Restauraatorid hinna üle ei juurdle. Klaassen rääkis, et lihtne ja odav on vanatehnikat osta, aga mured siis alles algavad. “Esiteks garaaž ja vastavad teadmised, teiseks tööriistad, kolmandaks tagavaraosad, neljandaks aeg ja lõpuks kõige tähtsam – kuidas seda kõike naisele seletada ja kust leida raha!”

Aga on asju, mille juures Klaasseni sõnul hinda väga ei küsita. “Restaureerida saab väga kallilt ja ka väga odavalt. Kõik oleneb sellest, kui palju oskad, suudad ja raatsid oma aega panustada. Raha eest saab kõike, aga siis pole sel asjal ju enam hinge sees. Ise tehtud ja remonditud vanatehnikal on see hing alati olemas. Arvestama peab aga sellega, et kogu olemasolev raha kulub ära,” rääkis ta. Nüüd juba veidi tõsisemalt.

Esimene vana auto, mille Klaassen uuele elule aitas, oli Buick Eight Special 1939. “Selle leidsin omal ajal Elvast männi alt ja restaureerisin mitteoriginaalseks, sest auto oli algselt palju ümber ehitatud. Viis, kuidas ma selle auto asukoha teada sain, ei kannata veel tänagi trükimusta,” lausus ta. Auto ise oli Klaasseni sõnul müügis eelmisel aastal  – ikka veel tema värvitud värviga. Sellele autole kulus tal enda sõnul 20 kilo pahtlit.

Teise sama mudeli – Buicki – leidis ta Tartumaalt ühe vana teemeistri juurest enne Võnnut. “Kui esimene Buick oli toodetud enne sõda Ungari koostetehases, siis teine tuli Nõukogude Liidu kindralstaapi Ameerika Ühendriikide abina sõja ajal. ­Autol on ka kuuliauk, mille suund viitas, et tõenäoliselt sai juht viga,” rääkis Klaassen. Buicki kaheksa­silindrilise mootori taastas ta Võrus koos sealse vana meistri Elmar Hoobiga, kelle kuuri all ladus mootori ka kokku ja pani käima. “Hea meister oli kogu aeg abiks võtta,” lausus Klaassen.

Äratab vanad autod varjusurmast. Klaassen on aidanud ellu ärgata koguni kahel Volgal. “Esimene, GAZ-21T, tuli tahtlikult, sest Eestis pole ühtegi teist ruutudega ja kõigi tulede ja viledega Volga taksot. Kahjuks jäi sellelt autolt paar nuppu armatuurist puudu ja kui märkasin Pollis põllul üht samasugust masinat, palusin kohalikel otsida omanik üles ja paluda selle paar nublakat mulle müüa,” rääkis Klaassen.

Esialgu too mees ei soostunud, aga kui sai teada nime, oli nõus. “Nimelt selgus, et tundsime teineteist juba varasemast ajast. Tema kasutas ­autot suve­perioodil metssigade peletamiseks kartulipõllult,” naeris Klaassen.

Plastiliiniga paigatud vana Volga. Kui too auto lõpuks tema koduõuele veeti, oli selge, et võtab kas kogu auto või ei võta midagi. “Tegemist oli GAZ-21 eksportvariandiga, millel oli kogu nikkelosa täiesti korras. Peremees soostus auto tervikuna ära andma. Andis kaasa ka hulga uusi plekke ja muid osi ning nüüd lõpuks on auto nii korras, et paari õhtuga võiksin välja sõita nagu tehase väravatest. Täielik iludus!” jutustas Klaassen uhkusenoodiga hääles. Ta lisas, et ei teadnud kahjuks ostu tehes, et kogu auto korpus on eelmise remondi ajal lapitud plastiliiniga, mida oli seal ikka päris mitu kilo. “Aga see ei loe, sest tulemus on tõeliselt kena!”

Klassen hoiab renoveeritud autod alles ja ootab pikisilmi Tartusse vanatehnika muuseumi asutamist. “Sama ootavad paljud meie klubi liikmed, kellel on väga huvitavaid ja mõnusa ajalooga masinaid,” märkis ta.

 “Vanasti tegeleti vana tehnikaga seepärast, et uut polnud saada. Nüüd on jäänud alles noored, kellel on tõeline huvi. Jah, neid on küll vähem, aga nad on seda innukamad ja seda näitavad ka meie Tartu klubi Levatek ja Võru klubi Vänt ühised jõulupeod, kus ei ole mitte ainult vanakesed, vaid noorte tants ja trall käib päris pikalt hommikuni välja,” rääkis vanatehnikahuviline rektor.

Klaassen soovitas huvilistel külastada erinevate maade automuuseume. “Küll see pisik külge hakkab, sest restaureerida tuleb kõik, mis seda väärt on. Sest see on nagu sõbraga – sõbraks saadakse väga pika ja põhjaliku töö tagajärjel, aga kaotada sõpra on võimalik sekundiga!”

Tehnikaga sõbraks seitsme-aastaselt

Tehnika on Maaülikooli rektorit Mait Klaassenit köitnud poisikesest peale. ­“Alguses olid konstruktorid ja mudelid, hiljem tuli päris tehnika,” ütles ta. Esimest korda istus mees rooli seitsmeaastasena ja sellest alates on ta tehnikaga tegelenud.

“Alguses oli ise ehitatud puust auto, siis tuli juba tõukerattast aretatud võrr, mille lärmi eest kogu Tartu Tähtvere linna­osa mulle ilmselt tänini südamest “tänulik” on,” naeris Klaassen.

Kes vajab uunikumi eputamiseks, kellele on ta kadunud aja sümbol, kes naudib tööd garaažis

Vanade autode taastamine on Eestis üha enam tuult tiibadesse saamas. Seda nii seoses materiaalse heaolu kasvuga kui ka inimeste sooviga leida endale meelepärane tegevus ­aina kiirenevas ja rahaga mõõdetavas maailmas. Kes käib kalal, kes tegeleb rahvatantsuga, kes vanade autodega.

Arvan, et pole ühtegi ­autotöökoda, mis poleks mingil moel vanade autodega kokku puututud. Olgu selleks siis mõni Pobeda või vana Volvo. Ega margil ju siinkohal tähtsust olegi. Hinnatakse ja uuritakse nii omaaegseid tehnilisi lahendusi, mis tihtilugu on geniaalselt lihtsad ja töökindlad, kui ka oma ajastule omaseid, mõnikord ka kentsakaid, disainilahendusi.

Ise nokitsejad. Oma kogemusest võin öelda, et vanade ­autodega tegelevad inimesed jagunevad väga laias laastus kahte gruppi. Ühed on need, kes soetavad endale mõne vana eksemplari ja hakkavad seda “isendit” oma kätega uuele elule äratama, otsides tundide kaupa internetist pilte, varuosi, pannes kokku selle ­auto ajalugu ja kõike muud sellega seonduvat. Veetes õhtuti garaažis tunde lõigates, keevitades, pahteldades, värvides, tundes rõõmu iga lahendatud olukorra üle, ja neid olukordi juba jagub… Ja lõpuks saabub päev (olgugi, et tavaliselt juhtub see plaanitust hooaja või lausa mitme jagu hiljem), millal saab teha oma taastatud masinaga esimesed tiirud.

Teine seltskond on inimesi, kes ajapuuduse, sobiva ruumi või lihtsalt oskuste puudumise tõttu autot ise ei taasta, küll aga armastavad iga tolli oma masinast ja lasevad selle taastada spetsialistidel. Õnneks on Eestis piisavalt selliseid meistrimehi, kes hobiauto omanikku ­aidata oskavad.

Tellimused Põhjamaadest. Praegu tulevad vanade autode restaureerimise tellimused enamikus Põhjamaadest: Soomest, Rootsist, Norrast, kusjuures klientide soovid, nõudmised ja ootused on riigiti üllatavalt erinevad. Eestis vanade ­autode äri sisuliselt puudub. On küll müüjaid ja leidub ka ostjaid, kuid ärina on see ikka väga väike. Siinkohal hoiatan autohuvilisi ostmast masinaid mõne väga tuntud interneti müügiportaali vahendusel. Tõenäosus, et te saate sellisel moel ostes millegi omanikuks, mis vaid vaevu vastab müügikuulutusele, on väga suur.

Auto kui sümbol. Minu käest on tihtilugu küsitud, mis see on, mis selle hobi nii eriliseks teeb. Praeguste standardite kohaselt on need autod ju kohutavad. Naljaga pooleks võib öelda, et need autod põletavad bensiini täpselt nii palju, et saab sõita ühest tanklast teise lähimasse tanklasse, vihma korral on vett sees rohkem kui väljas ja raadiot ei kuule, kui mootor töötab, ja parkima niikuinii kuhugi ei mahu.

Meie kliendid on selle küsimuse peale vastanud, et ­auto kui selline on ainult sümbol. Loomulikult on väga mõnus sellega ringi sõita. Sõita  ja pisut ka eputada, aga tegu on siiski millegagi, mis kannab endas edasi seda aega ja neid väärtusi, mis selles ajas kehtisid. ­Aega, mil mees julges naisele ukse avada, kartmata, et teda süüdistatakse diskrimineerimises, aega, mil tüdrukud mängisid ema kübaratega väikeseid daame, mitte ei päästnud lillat värvi monsternukkudega maailma kohe algava droonide rünnaku eest. Auto on selle hobi juures midagi palju enamat kui kaks tonni möirgavat rauda…

 Veiko Seera, OÜ Vexon Auto juhataja

Auto võib saada väga odavalt
näited vana Volga taastamisest
remontimata 500–2000 €
Värvimine:
koos eeltöödega ca 4000 €,
osa töid ise tehes ca 2000 €.
Kui on tegemist musta autoga, on värvimine tunduvalt kallim.
keevitamine, mehaanikutööd: kui ise ei oska, tuleb kasutada väga head abilist, tunnihind 10 €.
varuosad: Gaz 21 uued
iluliistud ca 3000 €
Allikas: Mait Klaassen

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. April 2014, 14:21
Otsi:

Ava täpsem otsing