Puhkepäev. Maitsete ja värvide pillerkaar Tallinna uues restoranis

02. mai 2014, 00:00

Vaikselt ja märkamatult on Tallinn saanud ühe restorani võrra rikkamaks – sadamapiirkonna uue büroohoone esimesel korrusel on kohvik-restoran Enzo. Peaaegu et mereäärerestoran, kuigi merd akendest ei paista.

Millest on muidugi kahju, sest aknad on suured ja nende taga praegu vaid tühermaa ja auto­parkla. Annan aga aru, et vaate puhul on restaurateur’idel suhteliselt vähe kaasa rääkida, ja tunnen rõõmu akende taga säravast päikesest. Ja ka toidust, sest see sadamarestoran ei sihi vaid pidutujulist turisti. Nii menüü kui ka eriti teostuse järgi võib oletada, et sihtgrupiks peetakse juba teatava restoranikogemusega nõudlikku ja naudingutest lugupidavat klientuuri.

Barokselt külluslikud road. Sisekujundus on kaunis ja modernne, kuid mitte trendipüüdev – selline uus restoran võiks asuda mistahes Euroopa suuremas linnas. Tagasihoidlik disain annab võimaluse toidul särada ja seda ta ka teeb. Ei mingit maalähedust ega vaoshoitust, valitseb värvide, vormide, maitsete ja tekstuuride pillerkaar.

Isegi mõnevõrra baroksena tundub selline külluslikkus viimasel ajal domineerima hakanud lihtsate ja selgete maitsete taustal. Triibud, täpid, vahud ja pulbrid on jälle tagasi, aga õnneks käib nendega koos ka paras annus maitsvat toitu, nii et peakoka kulinaarset tulevärki imetledes kõht tühjaks ei jää, portsjonid on parajalt suured.

Vana hea kombe kohaselt toodi enne tellitud roogasid lauale amuse-bouche, restorani poolt pakutav suupistekene, mille ülesandeks on juhatada sisse maitsemeeled ja anda aimu pakutavast. Külluslikult dekoreeritud suitsulõhe-mascarpone-kreem oli iseloomuga amps,  tugev, kuid mitte jõuline, kaunis, kuid mitte ilutsev, ning – nagu õhtusöögi jooksul kinnitust leidsin – andis tõepoolest lühikokkuvõtte peakoka stiilist.

Mina jätkasin klassikalise Vichisoisse’i supiga, lauakaaslane grillitud kammkarpidega. Pearoaks sõime praetud kohafileed ja pardirinna konfiid. Sel moel, ilma lisandite üleslugemiseta jääb maitstud roogadest kahvatu mulje, kuid ainuüksi supiga koos saabusid murulauguribad, spinat, 42 °C juures kuumutatud vutimuna ja mingid värvilised lehekesed. Praadide juures oli mitut sorti püreesid, vahte, kastmeid, köögivilju, lillelehti ja nii edasi ja nii edasi. Barokne küll, aga oli tunda meistrikätt – maitsed olid rikkalikud ja heas tasakaalus.

Prae läbimine oli kui seiklus – hakkad ühest servast peale ja koged järjest uusi ja uusi üllatusi. Meeldivaimaks neist oli pardirinna konfii – pannil praetud pardirind on viimase paari hooaja menuk olnud paljudes restoranides, aga konfiina oli see eriliselt hõrk ja õrn.

Vaatemänguline teenindus. Vaatemängu jätkus ka mujale kui taldrikutele: ettekandjad, valged kindad käes, üheaegselt meile praade ette tõstmas; külmast aurav remise en bouche ehk maitseid puhastava vahepalana pakutud jõhvikamahlajää ja laual põleva alkoholiga üle valatud brülee­kreemid.

Ainult see viimane show oli pigem ilus kui maitsev – kreem läks liiga soojaks, suhkrukate aga kõvaks ja osa liköörist jäi põlemata, nii et õrn kreem maitses pigem napsi kui muna ja koore järgi. Mis puudu jäi, selle kompenseeris kreem­brüleed saatev imemaitsev vaarikaparfee.

 

Maitseelamus

  • Enzo

Aadress: Laeva 2, Tallinn
Telefon: 607 1150
Avatud: E–N 12–23, R–L 12–24, P 12–23

Hinnang: 26
toit 8
teenindus 9
interjöör 9

põhiroogade hinnad: 15–24 eurot

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
01. May 2014, 14:50
Otsi:

Ava täpsem otsing