Ekspordirisk jookseb tugevalt ettevõtteid pidi

Ekspordiriskide puhul räägitakse laiemalt väga palju partnerturgudel valitsevatest oludest ja nende mõjudest. Tagaplaanile on toimetuse hinnangul jäänud asjaolu, et väga suured riskid jooksevad ka otseselt ettevõtteid pidi.

Reedeses Äripäevas ilmus põhjalik ülevaade Eesti juhtivatest eksportööridest, meie eksporditurgudest ja olulisematest eksporditavatest kaupadest. Muu hulgas näitas see ilmekalt, et väga palju sõltub üksikutest firmadest. Hoiame pöialt, et seda ei juhtu, aga näiteks Ericsson Eestis tootmise lõpetamine vähendaks meie eksporti ühe hoobiga kümnendiku võrra. Nagu kukuks ühekorraga ära kogu ekspordimaht Lätti. Järgnevad paarkümmend firmat annavad igaüks suurusjärgus pool kuni kaks protsenti ekspordikäibest.

Kaudsete otsuste mõju. Mõistagi on eksportööri tegevuse ja tema ekspordituru (-turgude) vahel otsene majanduslik seos. Enamjaolt tähendab see, et kui ekspordi sihtriigil läheb kehvasti, siis tuleb ka siin kärpeotsuseid vastu võtta ja vastupidi – kui läheb hästi, siis siin tootmist laiendada. Samas võib aga tulla ette ka emotsionaalseid otsuseid, millel ei pruugi ekspordituruga ja majandusega nii tugevat seost üldsegi olla. Kui tegu on reekspordiga, võib olla küsimus pigem isegi imporditurus ja otsustes, mida langetab mõni kolmas osapool.

Tõsi küll, seda riski leevendab mõnevõrra asjaolu, et suurte eksportööride tegevus ja riskid on omakorda enamasti jaotatud mitme turu vahel, aga ettevõtte tegevuse lõpetamise puhul – kui selline otsus peaks langetatama – see ei aita. Seega omandab levinud kõnekäänd munade võimalikult paljudes korvides hoidmisest Eesti ekspordi puhul sisu, et paari-kolmekümne esieksportööri osatähtust üldise ekspordimahu kasvu läbi vähendada.

Seetõttu on otsustajatel oluline kõrva taha panna, mida on (suurtel) eksportööridel öelda. Lisaks ettevõttespetsiifilistele muredele leidub kahtlemata palju sarnaseid probleeme, millega tegelemine ekspordi kasvatamiseks hädavajalik.

Samas tuleks toimetuse hinnangul ettevaatlikult suhtuda sellistesse ettepanekutesse, mis kätkevad endas mõistet “toetus”. Igasugune otsene toetuste jagamine või soodustuste tegemine, isegi kui see aitab mõnel firmal edukam olla, moonutab bumerangina turgu tervikuna.

Olulisem on, et kõigi jaoks võrdsetel tingimustel toimivale turule kasvaks juurde ­uusi tegijaid ning olemasolevad suurendaksid oma ekspordimahtu. Idufirmade näitel võib öelda, et Eestis kasvab selliste ettevõtete hulk, kes alustavad sisuliselt kohe välisturult ning seejuures globaalselt turult. Ehk siis üha enam mureneb müüt sellest, et välisturule minekut tuleb kaaluda kaua ning seejärel alustada ilmtingimata kas Lätist või Soomest.

Lisaväärtus suuremaks. Majandusanalüütik Maris Lauri ja juba aastaid Eesti esieksportööride hulgas oleva ABB ASi juht Bo Henriksson tõdesid, et peamine ekspordi suurendamise võimalus on luua tootele või teenusele Eestis võimalikult suur lisaväärtus. Oluline on, et Eesti ettevõtted suudaksid liikuda tootmis- ja tarneahelas ülespoole, toota ja müüa kallimaid kaupu, olla lähemal lõpptoodangu turustamise juures. See põhimõte sobib mõistagi mitte ainult eelkirjeldatud riskide hajutamiseks, vaid on üldine kuldreegel kõigile ettevõtjatele.