Euroopa kardab deflatsiooni

Sellist tulemust näitas Bloombergi korraldatud ülemaailmne investorite küsitlus, mis ilmub juunikuises ajakirjas Bloomberg Markets.

Euroalal peab deflatsiooni suuremaks ohuks kui inflatsiooni kolmveerand küsitletutest. Üksikud euroala maad, nagu Portugal, on juba tänavu kogenud langevaid tarbijahindu ehk deflatsiooni. 18 riigist koosneva euroala aastane inflatsioon oli aprillis vaid 0,7%, mis on karjuvalt kaugel Euroopa Keskpanga 2% inflatsioonieesmärgist. Siiski ei näinud Euroopa Keskpank oma viimasel istungil põhjust hakata tegutsema deflatsiooniohu vastu.

Keskpank ootab värsket prognoosi. Kuigi ­Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi näeb madalas inflatsioonis ohtu, ei tehtud eelmisel neljapäeval toimunud intressikoosolekul selle vastu midagi. “Tugevnev euro koos madala inflatsiooni ja madala majandusaktiivsusega valmistavad tõsist muret,” ütles Draghi, püüdes eurot alla rääkida. Euroopa Keskpank eelistab oodata juunikuuni, et siis saada värsked majandusprognoosid.

Dario Perkins analüüsimajast Lombard ­Street Research ütles Briti ajalehele The Telegraph, et Euroopa Keskpank jääb taas sündmusest maha, kui deflatsioon levib euroala perifeeriast tuumikmaadesse. Sisuliselt korratakse tema sõnul Jaapani keskpanga vigu 1990ndate keskpaigast.

“Euroopa Keskpanga nõukogu on jäänud oma uskumuse juurde, et majandus jätkab taastumist ja deflatsioonioht kaob iseenesest,” ütles ta.

Miks on deflatsioon ohtlik? Madal inflatsioon teeb Lõuna-Euroopas konkurentsivõime taastamise raskemaks. Euroopa Keskpangal on keeruline tegutseda, kui ei saada heakskiitu Saksamaa keskpangalt, kes muretseb enam Saksamaa eluasemete hinnatõusu kui madala inflatsiooni pärast. Inflatsioon Itaalias ja Hispaanias on nii madal, et SKP langes läinud aastal. See aga muudab automaatselt riigi võlakoorma suuremaks (suhtena SKPsse).

Ettevõtetele tähendab deflatsioon, et hindu on raske tõsta ja isegi hoida ning müügimahud on ohus. Ettevõtted on sunnitud muutuma efektiivsemaks. Rahavood on tõsise surve  all. Raske võlakoormaga ettevõtetele on see eriti keeruline aeg. Kodumajapidamised näevad, et hinnad langevad ja raha ostujõud kasvab. Oste lükatakse edasi, lootes saada paremat hinda. Lisaks muretsevad inimesed sel ajal rohkem töö kaotamise riski ja võimaliku palgalangetuse pärast. Investorid muutuvad kartlikumaks ning eelistavad hoida raha ja vähem riskantseid väärtpabereid.

Arvestades Euroopa kodumajapidamiste ja valitsuste kõrget võlakoormust, oleks deflatsioon eriti ohtlik. Et ka euro on tugev, muudab see ­euroala kasvavate kulude tõttu vähem konkurentsivõimeliseks Aasia ja USA vastu. Eksisteerib oht, et euroala võib libiseda deflatsiooni­spiraali, millest Jaapan hakkab alles nüüd välja tulema, olles ligi kaks aastakümmet olnud stagnatsioonis. Jaapanis eelistati deflatsioonikeskkonnas tarbimise asemel sääste kokku kuhjata.

Usk taastumisse. Siiski usuvad investorid ­Euroopa Liidu majanduse taastumisse. 12 kuu perspektiivis pidas 32% Bloombergi küsitletud investoritest Euroopat parimaks investeerimisvõimaluseks. Sellest parem oli vaid USA, mida nimetas parima investeerimisvõimalusena 44%.

Värske hinnang Euroopale on tugevas kontrastis 2010. aasta novembriga, kui euroala võlakriis läks hullemaks ja ELi nägi parima investeerimisvõimalusena vaid 7% küsitletutest.

Üheks põhjuseks, miks Euroopa aktsiaturgu soositakse, on selle suhteline odavus.

“Enamik motivatsioonist tuleb madalamatest väärtustasemetest,” ütles varahaldusfirma BlackRock peainvesteerimisstrateeg Russ Koesterich. “Inimesed võivad olla jätkuvalt aktsiates ülekaalus ja kasutada müügivõimalust, et veidi suurendada raha osakaalu.”

 

Ajaloo suuremad deflatsioonid

USA üks karmimaid deflatsiooniperioode oli 1818–1821, kui põllumajandussaaduste hinnad kukkusid ligi 50%. Krediidi kokkutõmbumine Inglismaal, kus valitses finantskriis, tõi kaasa kuldmüntide väljavoolu Inglismaale. Lisaks kahanes Bank of United Statesi laenuportfell. Langenud põllumajandussaaduste hinnad ei paranenud kuni 1830ndate teise pooleni.

Teine deflatsiooniperiood langes kokku 1830ndate lõpu depressiooniga, mis järgnes 1837. aasta pangapaanikale, kui USA dollar kukkus 34% ja hinnad langesid 33%. Samas suurusjärgus kokkutõmbumist kogeti veel vaid suure depressiooni ajal.Vaatamata deflatsioonile ja depressioonile kasvas USA majandus 1839.–1843. aastail 16%.

Kolmas deflatsioon tabas USAd pärast 1861–1865 peetud kodusõda. 1873–1896 tabas deflatsioonilaine kogu maailma. Selle tõid kaasa kulukärped ja tootlikkust tõstnud tehnoloogiate rakendamine.Milton Friedmani andmetel kukkusid 1875–1896 hinnad USAs 1,7% ja Suurbritannias 0,8% aastas.

Neljas ja meilgi tuntuim deflatsioon (Jaapani viimase aja versiooni kõval) on USAs 1930–1933 toimunu, kus deflatsioonimäär oli ligi 10% aastas. See käis kaasas suure depressiooniga, kus pangad hävisid ja tööpuudus tõusis 25 protsendile.