Tark juht õpib ise ja õpetab alluvaid

Treenime oma noori ja vihaseid, tulevasi pataljoniülemaid hakkama saama sellega, et neil on  pind kogu aeg jalge alt läinud. Treenime neid, et nad õpiksid kogu aeg improviseerima. Selleks peavad nad end ja oma alluvaid treenima.

Sõjaväes on selline ütlus – võitle vastase, mitte plaaniga. Kevadtorm (kaitseväe lahingõppus – toim) tuleb sel aastal Lõuna-Eestis. On varajane hommik, lahingud on juba veidi käinud ja mina pataljoniülemana viskan vaenlasega kohtudes esimese liigutusega üle õla tehtud lahinguplaani.

Plaani, aga ainult ettevalmistuseks. Miks? Kõik sinna kirja pandud tõed ei kehti enam. Seda paberit oli mul vaja selleks, et minu meeskond saaks aru, mille nimel ja kuidas me sõdime. Mina tean, mille jaoks ja milliste võimalustega ma seda teen, aga see plaan ei näinud ette seda, milline saab olema esimene kohtumine vastasega. Siit edasi sõdin sellega, mida tahan lahinguväljal saavutada.

On kunst leida oma ülesande raames üles võimalused, hakates selleks improviseerima ja endale reserve looma. Võimalust võib jätkuda vaid viieks sekundiks, aga seda ära kasutades on võimalik mängust võitjana välja tulla. Mida kiiremini staap suudab planeerimistsükli läbida ja anda ülemale variandid tegutsemiseks, seda lihtsamini asjad lähevad. Nad õpivad selgeks, kust saab midagi ära lõigata ja kust tuleb täisteekond läbi käia. Kui nad seda harjutanud ei ole, siis läheb asi pahasti.

Kes ei oska, kardab. Mis toimub vastaspoolel? Neil on treenimata staap ja treenimata ülem. Ma jumaldan selliseid, sest keeran nad ümber oma sõrme. Sellepärast, et nad hoiavad kümne küünega kinni paberist, välja töötatud plaanist. Sellest pole ju võimalik loobuda.

On võimalik ja selleks peabki ülem iseend ja oma alluvaid treenima, et alluvad suudaksid tsükli kiiremini läbi käia – võtta info vastu, anda ülemale ettepanekud tegutsemiseks ja siis vajalik ellu viia. Kogenematu ja treenimatu ülem hoiab kinni sellest, mis tal olemas on. Ta ei julge sellest lahti lasta, sest siis vajub pind jalge alt ära.

Improviseerimine annab edu. Kuidas endale seejuures kindlaks jääda? 25aastase nooremleitnant ei teagi seda. Kui tal on hea ülem, kes räägib, õpetab, suunab ja juhendab, on ta 10 aastat hiljem mees, kes teab. 40aastaselt võib ta juba maailma valitseda, sest oskab elemendi ehk oma meestega korralikult ringi käia.

Sõjaväelast õpetatakse rütmis 2,5 aastat koolis, siis 4–5 aastat praktikat õpitu ellu rakendamiseks ja nii mitu korda. Kooli osa sõjaväelase kasvatamisel on tema ettevalmistamine minimaalsetele nõuetele vastavalt järgmiseks teenistuseks.

Kool aitab endale hinnangut anda. See pole veel kõik. Kooli ülesanne on anda sõdurile võimalus mõelda sellele, mida, kuidas ja milleks ta on teinud. See tagab selle, et 40aastane pataljoniülem teab väga täpselt, miks ja kuidas ta teeb.

Olin 2009. aastal Scoutspataljoni ülemaks saanud, Afganistani missioon oli täies palavuses ja kaotasime meeste jalgu tempos üks jalg kuus. Mulle anti käsk, et pead leidma jalaväelaste ees miinileidjatega patrullivad lahingpioneerid. Mis valikud mul olid? Võtsin esimesed uued 10 meest ja hakkasin neid koolitama, et neist esimesed kuue kuu pärast välja saata, ehkki korraliku lahingpioneeri koolitamine võtab vähemalt kaks aastat.

Hea juht ja õpetaja aitab otsustada. Mis selle tulemus oli?10 mehest neli on jalutud, kolm läksid ära mentaalsete probleemidega ja üks otsustas lihtsalt lõpetada. Oli see hea või halb otsus? Sõjaväelane, eriti ülem opereerib tihti valemiga, ohverdad viis 500 ellu jäämiseks või ohverdad kõik 500. Keegi peab alati ohvriks minema.

Mina võitsin nende nelja mehe eluga 300 Afganistanist tervena koju tulnud meest. On see õige või vale? Kasulikkuse ja efektiivsuse seisukohast õige, inimlikkuse seisukohast elan seda iga päev üle. Aga selle otsuse sain teha vaid tänu sellele, et olen 20 aastat omanud häid ülemaid ja saanud võimaluse läbi mõelda, miks ma neid asju teen.