Finantsjuht aitab kõvasti pettuseriski maandada

Aasta alguses selgus, et Rimi endist projektijuhti Tiit Eliast kahtlustatakse hiigelpistise võtmises. Priiskava eluviisiga silma jäänud Elias tekitas töökaaslastes küsimusi ja nii alustas uurimist Rimi sisekontroll. Tuvastati, et projektijuht on aastaid võtnud ehitusfirmadelt rohkem kui 600 000 eurot pistist, pakkudes neile tööd.

Kuus aastat tagasi avastati sarnane juhtum ehitusfirmas Skanska, mille projektijuht Mihkel Kuld pettis ettevõttest libaarvetega välja ligi 32 miljonit krooni (2 miljonit eurot). Kuld oli sõlminud kolme firmaga alltöövõtulepingud, aktsepteerinud väidetavate tööde kohta käivad aktid ja esitanud nende eest arved. Tegelikult need firmad objektil töid ei teinudki. Kahtlased ülekanded avastas rahapesu andmebüroo, sest nende tähelepanu pälvis firma, mille pangaarvetele kanti miljoneid kroone, mis seejärel sularahas välja võeti.

Sarnaseid näiteid on teisigi, kus ettevõtte töötaja tegeleb pettusega, mida on esmapilgul keeruline avastada. Eile alanud finantsjuhtide konverentsil BIG4 rääkisid audiitorbüroo Ernst & Young finantspettuste uurija Marilin Pikaro ja vandeaudiitor Riina Alt, kuidas finantspettusi avastada ja milline on finantsjuhi roll pettuseriskide juhtimisel.

Kõiki pettusi ei tunta ära. Pikaro sõnul seisneb pettuseriskide puhul probleem selles, et organisatsioonis ei tule pettused alati välja või neid ei peeta pettuseks. Samuti sõltub pettuse tajumine väga palju kultuuriruumist ja tegevusvaldkonnast. “Näiteks finantsjuhina on võimatu tuvastada finantsnäitajate pinnalt korruptsiooni. Teine näide pettusest, kus on raske nii-öelda tulemuseni jõuda, on isiklikud suhted või puukfirmad, mille kaudu toimub majandustegevus ja mis numbriliselt jookseb arvestusse sisse, aga numbrite pealt ei ole ebaregulaarsusi,” rääkis Pikaro.

Sellisel juhul on oluline vaadata, millistel tingimustel selline ettevõte partneriks sai – kui ta ka pakkus turuhinnaga teenust või toodet, siis milline oli võrdlusbaas, kas võeti võrdlevaid hinnapakkumisi või on need võrdlevad pakkumised korrektsed.

Pikaro sõnul on ettevõttele alati odavam pettust ennetada kui seda avastada. Pettuse avastamisel tekib ajakulu, sest on vaja uurida, mis on juhtunud ja mida peab lahendama. Samuti on tavaliselt juba tekkinud kahju raske tagasi saada. “Ennetava tegevuse probleem on selles, et seda on raske rahaliselt mõõta. Võib aega investeerida, sest sa eeldad, et hoiad tulevikus ära pettusejuhtumeid, aga sa ei saa väita, et pettust ei oleks juhtunud, kui me oleks investeerinud,” kõneles Pikaro.

Seadustes on kavas muudatusi, mis annavad ettevõttele võimaluse süüst pääseda, kui selle juht on tegelenud pettusega, mis on toonud ettevõttele kahju. Nimelt praegu ei oma juriidilise isiku karistamisel tähtsust ettevõtte roll ja panus pettuste ennetamisse. Kui karistatakse juhti, kes on teinud midagi ebaseaduslikku ettevõtte heaks, on võimalik karistada ka ettevõtet, selgitas Pikaro. Karistusseadustiku muudatus näeb aga tema sõnul ette võimaluse, et kui ettevõte suudab tõendada tugevat sisekontrolli, millest hoolimata on keegi juhtidest läinud halvale teele, siis ettevõte selle eest ei vastuta ja seda ei karistata. “See on selge seos ja motiveerimisvahend, kuidas ettevõtjaid pettust ennetavale tegevusele suunata,” märkis Pikaro.

Ernst & Youngi küsitletud ettevõtetest pool on küll pettusega kokku puutunud, kuid 51% neist leidis, et pettusega ei ole kahju kaasnenud.  “Siin ma näen väljakutset audiitorile,” märkis Pikaro, kelle sõnul on pettuse oluline element see, et kaasneb kahju. Vastasel juhul ei ole tegemist pettusega.

Finantsjuhi probleem pettuseriskide juures on Pikaro hinnangul see, et piiritletakse oma funktsioon. “Kui kõik kanded on tehtud korrektselt ja kontrollitud, ei näita see mitte midagi pettuseriskide olemasolu või puudumise kohta,” selgitas ta ja lisas, et kahtlemata on neis ettevõtteis, kus on raamatupidamine korrast ära, riskid suuremad, kuid pettusejuhtumeid esineb ka väga suurtes ja ees­kujuliku finantsosakonnaga ettevõtetes.

Näiliselt korrektne hange oli pettus

Ühe ehitustöö tellimisel selgus, et viiest hinnapäringu saanud ettevõttest vaid üks saanuks töö ära teha.

Marilin Pikaro meenutas pettusejuhtumit, kus ettevõttel oli vaja ehitada laohoone. Hankeosakond saatis välja viis päringut, millele tuli kolm pakkumist. “Neist kolmest valiti hinna ja kvaliteedi poolest kõige mõistlikum ja näiliselt tundus kõik korrektne,” ütles Pikaro.

Minnes detailidesse, selgus, et kolmest ettevõttest üks oli hoopis puidutootja, teine tegutses IT-valdkonnas ja vaid kolmas oli selles piirkonnas tuntud ehitaja. Edasi analüüsides selgus, et neist kahest, kes ei reageerinud, ei olnud üks päringut saanudki ja teine ettevõte oli paar kuud enne hinnapakkumise küsimist pankrotti läinud. “Ettevõttele tähendas see, et teenust ei saadud turuhinnas,” märkis Pikaro.

4 asja, millega majandusaasta aruandeis petetakse

1. Müügitulu – reeglina tahetakse, et oleks võimalikult suur, ja kui sellest oluliselt olenevad inimeste boonused, on see punane lipp, et võib toimuda pettus. Müügitulu on koht, kus eeldatakse vaikimisi, et seal võib olla mingusugune risk. Kui audiitor seda ei tuvasta, on vaja auditis esitada pikk põhjendus, miks leiti, et seal pettust ei ole. Üks pool müügituluga manipuleerimiseks on fiktiivsed müügid, mida eriti ei näe. Teise asjana kajastatakse müügitulu liiga vara.

2. Kulude alakajastamine – kas jäetakse mingid arved aasta lõpus kajastamata või kapitali­seeritakse selliseid asju, mida ei tule kapitaliseerida või jäetakse tegemata allahindlused.

3. Varade ülekajastamine – just käibe­vara osas, kui on likviidsus piiripealne, tuleks näidata suuremana. Nõuded tuleks jätta hindamata, muidu tekib ettevõtte käekäigust valearusaam.

4. Kui lisad kirjutatakse keeruliselt – väga palju teksti, mis on väga segane. Võib tulla ka sellest, et aruanne on lihtsalt kehvasti kokku pandud, probleeme võib olla mitmeid.

Oluline on tooraine kasutuse jälgimine

Olle Horm, Atria Eesti juhatajaKurbusega pean ütlema, et me väga ennetavaid tegevusi finantspoolelt ei tee. Jälgime detailselt tooraine kasutust, see on meie likviidsuse osa. Sigu on lihtne lugeda, peavalu on sööda jälgimine. Valmistoodangu puhul jälgime süstemaatiliselt tooraine kasutust võrreldes retseptilise kasutusega ja reageerime kõigile kõrvalekalletele. Lisaks tugev igapäevane turvakontroll, mis küll ei ole finantskontroll. Muud riskid on meie jaoks oluliselt globaalsemad.

Finantsjuhtide konverents BIG4

Kaks päeva kestab Äripäeva ja audiitorbüroode Ernst & Young, PwC, KPMG, Deloitte korraldatud finantsjuhtide konverents BIG4. Konverentsil astuvad üles ­audiitorbüroode juhid ja prominentsed finantsvaldkonna eksperdid. Big4 otsib võimalusi Eesti ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks ja näeb finantsjuhti kui strateegi, kelle otsustest sõltub tema ettevõtte tulevik.

Finantsaruannetega seotud pettuste ohutegurid

Anomaaliad raamatupidamisaruannetesNõrk sisekontrollRanged laenutingimusedPalgad ja boonused tuginevad ettevõtte tulemustele