Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Elu hammasrataste vahel
Võitlus parema palga, armastuse, kuulsuse või abi nimel võib viia inimesi meeleheitele. Sellest tingitud stress ja depressioon omakorda maja katusele, et sel viisil oma elule ots peale teha.
Ei ole mingi uudis, et depressioon ja stress tapavad maailmas rohkem inimesi kui AIDS. Mõningaid saadavad need manala teele tekkivate tervisehädad läbi – paljudele haigusele on depressioon ja stress soodsaks kasvulavaks. Teisi tõukavad need kaks katustelt alla hüppama, tablette neelama või köit ümber kaela panema.
Enesetapjate sõpruskond. Film “Pikk tee alla” kõigest sellest just räägibki nelja tegelase kaudu, kes otsustavad aasta viimasel päeval endalt elu võtta plaaniga katuselt alla hüpata. Lõppeesmärki silmas pidades kõik siiski ebaõnnestub, sest teiste suitsiidsete mõtetega inimeste lisandumine katusele ei lase neist kellelgi kätte enda elu külge panna. Lugu sellest ebaõnnestumisest alates aga alles algab. Neist saab sõpruskond, keda seovad sõnad meeleheide ja enesetapp.
Olgugi et teema on tõsine, ei paku Nick Hornby samanimelisel raamatul põhinev linateos siiski vaatamiseks depressiivset, nutumaigulist lugu. Vastupidi, keerukale teemale vaadatakse kohati isegi läbi huumoriprisma. Ühtepidi on see pluss, kõnetab nii ehk mõneti laiemaid masse ja näitab, et tuge ja abi vajavad mõnikord nii kuulsused kui ka lihtsad pereemad, nii noored kui ka vanad, nii näiliselt heal järjel olevad kui ka need, kes vähemaga läbi ajavad. Teisalt on see aga ka miinuseks, muutes loo liiga etteaimatavaks ja lihtsakoeliseks. Puudu jääb ootamatutest käikudest.
Terav etteaste. Väikse mõttesüsti saamiseks sobib film hästi. Mitmetahulist, põnevaid süžeeliine näha soovijatele ma seda aga kindlasti ei soovitaks. Neid sealt ei leia. Küll aga ühe terava etteaste. Seda pakub nooruke näitleja Imogen Poots. Tema rollitäitmises on särtsu, teravust, viha ja raevu. Teised teevad lihtsalt tubli soorituse.
Lisaks väärib kiitmist filmi muusika. See tasub kuulamist. Boonusena saab pärast filmi vaatamist, muusika kuulamist kaasa mõtte, et depressioon ei ole süütu moehaigus ja selle käes vaevlejad tühipaljad tähelepanu otsijad, vaid inimesed, kes ärakuulamist, mõistmist ja abikätt vajavad. Silma ei tasu selle ees kinni pigistada.
Hinnang
“Pikk tee alla”
Hinnang: 7
Režissöör: Pascal ChaumeilOsades: Imogen Poots, Pierce Brosnan, Aaron Paul, Toni Collette jptKinodes alates: 30.05