Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Hobuseturul kabjaliste üleküllus

Mari Mets 29. juuni 2014, 09:07

Eesti hobuseturg on üle küllastunud, mistõttu kipuvad ka mitmed hobusekasvatajad pankrotistuma, kuid see pole äri, millest saaks niisama lihtsalt väljuda.

Sestap saab harrastushobuse poolmuidu, tipphobuseid tuleb vähese pakkumise tõttu aga suure transpordikuluga Euroopast tuua.

Jaanipäeva eel toimus Eestis ebatavaline üritus. Nimelt müüs riik Märjamaal oksjonil maha kümme hüljatud hobust, odavaim neist vaid ühe euro eest. Selgub, et üheeurone hobune on kasvatajate pankrotistumise tõttu Eesti pisikesel hobuseturul tavapärane, kuid maailmas levinud hobumüügivorm oksjon oli siin pea esmakordne.

Kui ellujäämine sõltub naabrist

 Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi esimehe Raigo Kollomi sõnul on ka palju paremaid hobused Eestis ära kingitud kui neid, kes on aasta aega metsikult elanud. „See, kui hobuse ellu jäämine sõltub naabritest, on hobusekasvatuse inetum külg. Kui aga pidaja läheb pankrotti ja tal on valida, kas täita enda kõhtu või hobuse oma, valib ta paratamatult enda oma,“ ütles ta.

Kollom ütleb, et pärast buumi on hobusekasvatajatel raskemaks läinud. Ka soomlasi, kes varem siit hobuseid ostsid, käib nüüd vähem. Kasvatused pole aga naljalt välja surnud, sest hobuäri pole nii kerge lõpetada. Sellega tegeletakse paratamatult edasi, ka kahjumiga. Kasvatajalt tahetakse ära osta võib-olla paar parimat hobust, kuid mitte kogu tallitäit.

Enim ostetakse Eestis Kollomi sõnul lastehobuseid ja hobihobuseid. Hinnad algavad umbes tuhandest eurost.

„Liiga odavaid hobuseid on Eestis palju. Paremaid sporthobuseid ostetakse jällegi palju välismaalt. Tipphobuste puhul on see põhjendatud, aga Eestis sündinud hobused müüakse eriti viimasel ajal maha suurte raskustega. Hästi tuleb toime see, kes suudab leida turu välismaal. Palju müüakse Soome näiteks ratsaspordikoolidele umbes 3000 kuni 5000 euroga. Võistlushobuseid aga alla 10 000 ei müü, isegi siis, kui müüja on ise väga hädas,“ selgitas Kollom.

Nõudluse ja pakkumise tasakaal lapsekingades

Üks neljast Eesti rahvusvahelise kategooria ratsaspordi kohtunikust, maailmaklassi hobustega Ruila talli omanik Marti Hääl ütleb, et huvi hobuste soetamise vastu on Eestis siiski järjest kasvanud ning ostja on muutunud nõudlikumaks ja teadlikumaks – kui sellist hobust, mida tema tahab, pole pakkuda, jääbki kaup katki.

 „Kui mina 15 aastat tagasi ratsasporti tulin, oli Eesti registris alla viie tuhande hobuse. Nüüd on neid üle 10 000. Lapsekingades on aga kohaliku hobusenõudluse ja siin kasvatatavate hobuste ehk pakkumise tasakaal," ütles Hääl.

Hobuseid kasvatatakse rohkem, kui nende järele oleks nõudlust, aga sportlased käivad ikkagi hobuseid Euroopas ostmas. Arvestades seda, kui palju on Eestis ratsasportlaste ja sporthobuste litsentse, on siin kindlasti turgu. Eestis kasvatatakse aga rohkem selliseid hobuseid, mille järele pole nii suurt nõudlust. Need lähevad näiteks ratsataludesse, hobihobusteks või müüakse ka välismaale. Siin ongi hobusekasvatajate paradoksaalne olukord – väga hästi neil ei lähe, selgitas Hääl.

Nõukogude võim hävitas hobumajanduse

 Kui Kollom ütleb, et eestlaste ostetavate harrastushobuste hinnad algavad umbes 1000 eurost, siis Hääl teab, et ülemine ots tipphobuste seas on ilma ekstreemumiteta 100 000 euro juures.

Suurem enamus ostetakse hinnaga 1000 kuni 50 000 eurot. Eestis kasvanud hobuseid müüakse enamasti hinnavahemikus 1000 kuni 25 000 eurot.

„Hobusekasvatajad teevad praegu tagasi mahajäämust, mida nõukogude võim meie hobukultuurile ja –majandusele tegi. Ratsahobune iseloomustab ikkagi ju rohkem kodaniku- kui kommunistlikku ühiskonda,“ ütles Hääl.

See hulk hobuseid, mis Eesti ostjad soetavad Euroopast, on tema sõnul praegu liiga suur. Selliseid hobuseid võiksime me ise siin Eestis piisavalt kasvatada, et ostjad raha Euroopasse ei viiks. Praegu on seal valik lihtsalt nii palju laiem. Hobuse transportimine lisab hinnale sageli lausa 10 protsenti.

„Kui Eestis kasvatataks piisavalt palju kvaliteetseid hobuseid, mille hinnaklass on 20 000 ja 50 000 euro vahel, siis neile leiduks siin ka ostjaid," selgitas Hääl.

Pensionärid pidevalt koduotsingutel

Endine ratsutaja Tarmo Kutsar, praegune Niitvälja ja Veskimetsa ratsakooli juhataja ning viimase omanik ütleb, et harrastushobuse saab Eestis kindlasti poolmuidu kätte, sest neid antakse pidevalt pea ilma rahata ära.

„Vanematele pensioniealistele hobustele otsime pidevalt kodusid, pigem on neid raske leida. Uued omanikud saaksid hobustega ka vabalt ratsutada, nad ei talu enam lihtsalt väga aktiivset koormust ning nende veterinaarkulud on ka arvatavasti suuremad kui noortel hobustel. Pidamiskulud on jälle väiksemad ning neid saaks aasta ringi karjamaal pidada,“ rääkis Kutsar.

Kuna Eesti hobusekasvatuse mastaap ei küündi maailmatasemega konkureerimagi, on ka siinsed hinnad Kutsari sõnul maailma tipphobustest üsna kaugel.

Esmakordne hobuoksjon

"Mujal maailmas on hobuste oksjonid täiesti tavalised, Eestis on need üsna ebatüüpilised. Maailma tipphobuseid müüaksegi aga sageli just oksjonitel enampakkumise teel, näiteks Saksamaal toimuvad väga suured oksjonid,“ ütles ta.

Kollom ei tea, et Eestis oleks varem kunagi ühtegi hobuseoksjonit toimunud. Saksamaal, Belgias ja Hollandis on need võistluste järel aga väga tavapärased kohad hobuste soetamiseks.

 „Hinnad tõusevad maailmas miljonite eurodeni, selles äris teenitakse palju, sest hobusel pole selgelt arvestavat hinda. See nagu kunstioksjon, kus hind oleneb palju ostja tujust. Müüjana on sinna pääsemine juba keeruline,“ sõnas Kollom.

***

Põrandaalused hobuselihameistrid minevikust

Ratsionaalse majandusega maades käitutakse nii, et kui hobune osutub sandiks, tehakse ta lihaks, mitte ei jäeta üksi uitama, Eestis pole aga hobuseliha kultuuri, selle eetika on siin kahtluse all, ütles Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi esimees Raigo Kollom.

Näiteks Leedus müüaksegi kõige rohkem hobuseid lihaks, Sloveenias – mis on sageli majandusinimestele eeskujuks – on väga hea lihahobuste turg, mille abil aidatakse kaasa sporthobustele. Ka Ungaris ja Itaalias on hobuseliha küllaltki populaarne, Põhjamaades aga üldiselt mitte, selgitas Kollom.

Eestis aga on keeruline hobuseliha toota, sest kohti, kus seda teha, napib. „Lõuna-Eestis võetakse küll ühes kohas hobuseid tapale, aga järjekord on ligi kolm kuud, inimesed ei jõua oodata. Vanasti olid olemas ka mingid põrandaalused kohad, kust tulevad mehed kohale ja teevad asja kohapeal ära. See on aga nii inetu, ega seda ei taha küll tänapäeval keegi kasutada, kellel kord juba hobune on,“ sõnas Kollom.

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
30. June 2014, 20:23
Otsi:

Ava täpsem otsing