Sanktsioonid tõstavad sõja hinda Venemaa jaoks

Esiteks, business as usual sealse režiimiga on läbi. ­Võti asub Saksamaal. MH17 alla­tulistamine Venemaa mässuliste poolt oli viimane õlekõrs, kuid töötav suhe Berliini ja Moskva vahel kadus juba märtsis, kui Vladimir Putin annekteeris Krimmi.

Teiseks, EL means business, esimest korda Ukraina kriisi jooksul.

Lepitud on tõsiasjaga, et sanktsioonid tähendavad lööki nii Venemaaga tegelevatele firmadele, tööstusharudele kui ka majandustele tervikuna. Saksamaal meenutatakse viimase majanduskriisi haripunkti 2008.–2009. aastal, mil kaheksaprotsendine tootmislangus Venemaal maksis riigile 0,5% SKTst.

Sõjaline sekkumine on välistatud. Tegemist ei ole meetmetega, millest realistlikult loodetakse Moskva heidutamist. Sõja peatamine nõuaks Läänelt sõjalist sekkumist, mis on välistatud. Tegemist on katsega tõsta sõja hinda Moskva jaoks. Summad on suured, kuid mitte otsustavad. Need ligikaudu 90 miljardit dollarit, mis meetmed võiksid maksma minna Sberbankile, VTB pangale jt, milles riigi osalus on üle poole, leiab Venemaa riigireservist. Küsimus on kesk- ja pikaajalises perspektiivis. Krediidikraanide sulgemine piirab ettevõtlust ja kasvu.

Sama kehtib nn tundliku tehnoloogia asjus. Sihitakse naftatootmist, milleks vajaliku tehnoloogia on Venemaa saanud läänest. Iraani-stiilis naftaembargot ei tule, Venemaa on selleks liiga suur naftatootja ja lääs liiga haavatav. Vaevalt oleks Eestigi tarbija nõus bensiini eest kordi rohkem maksma. Küll aga muutub naftatootmine Venemaale kallimaks.

Võidakse väsida. Ei tule ka gaasiembargot. Venemaa katab umbes 25% ELi gaasivajadusest ja gaasisuhete järsk lõpp oleks n-ö tuumanupp, mida pole (ilmselt) valmis vajutama kumbki pool.

Nagu ikka, on siin ka konks. Sanktsioonid on paigas aastaks. Kogemus näitab, et sanktsioonide ennistamine on keeruline. Pole välistatud, et teatud riigid neist aasta pärast väsivad.