Kriisiplaan tasub teha mitmeks stsenaariumiks

Kuid plaan sanktsioonide mõjuga toimetulemiseks peaks igal juhul olemas olema – elame-näeme suhtumisega kaugele ei sõida. Vaevalt sellist suhtumist ettevõtjate seas kuigivõrd esinebki: 2008. aastal vallandunud ­finantskriisi kogemus oli paljudele niipalju raske, et on saanud vereringe osaks.

Plaani olemasolu ei tähenda paindlikkusest loobumist ja kiire reageerimise võimaluse välistamist, vastupidi. Parimal juhul kätkebki kriisiplaan variante A, B ja C, kui mitte rohkemgi. Tundlikkus uue info suhtes ja nõtke reageerimine ongi võimalik eelkõige siis, kui võimalikud stsenaariumid on enne läbi mõeldud.

Põhiline on ammu teada. Eesti ettevõtjad on endale Venemaa kohta ammugi kahte ­asja teadvustanud, mistõttu ei tohiks praegune olukord n-ö uus olla. Esiteks, ärisuhted Venemaaga ongi eba­stabiilsed ja sõltuvad poliitilistest tõmbetuultest, praeguse seisuga sellest, missuguses faasis on Putini plaan pöörata tagasi Nõukogude Liidu kahe aastakümne tagust lagunemist. Poliitilisel tasemel antud lubadused ei ole varemgi olnud garantii, millele ärisuhteid üles ehitada. Putini palge “paljastumine” Ukraina sõjas võib olla uudis mõnele vanale Euroopa riigile, aga mitte meile. Eesti ettevõtja tunneb oma Venemaa äripartnerit ja teab niigi, et kõiki mune ei maksa sinna Venemaa korvi panna.

Teiseks teadvustatakse eeldatavasti ka nn geopoliitilist paratamatust. Naabreid ei saa valida, nad on sellised, nagu nad on. Eesti ettevõtja ei saa oma pisikest maad selga võtta ja tassida paremasse paika, kus on meeldivam ja turvalisem lähemate naabritega äri teha. Ärisidemed lähimate naabritega säilivad mingil kujul ka halbadel aegadel. Eesti on Venemaa naaber ja jääb selleks, tahame või mitte. Seda ei saa muuta ei poliitiliste ega majanduslike sanktsioonidega.

Kolm klassikalist punkti. Suurettevõtja Tiit Vähi otsekohesus oma kriisiplaanide avalikustamisel on olnud eeskuju andev, ent paraku mitte nakkav. Enamik ettevõtjaid hoiab selles teemas pigem madalat profiili.

Vähi väljaöeldu on tegelikult klassika, mida sel või teisel moel varieerides kasutavad kriisiplaane kokku pannes ilmselt teisedki ettevõtjad: investeeringute piiramine, otsese tegevusega sidumata kulude vähendamine ja koondamisvalmidus.

Eeldatavasti käivad need kolm punkti läbi kõik ettevõtjad, keda sanktsioonide mõju kuidagi puudutab.

Muidugi oleks ettevõtjal kergem oma tegevust plaanida, kui sanktsioonide kehtestamist toetanud valitsus pakuks oma otsuse toeks rohkem arve ja prognoose. Samas on arusaadav, et riigilgi pole selgeltnägemise võimet kaudsete mõjude hindamiseks.

Jutuks olnud paari miljoni eurone mõju Eesti majandusele tundub küll jalad-maast-lahti-hinnang olevat, kuid selle väljakäimise taga võib olla ka soovimatus tekitada musta meeleolu.