Looda jumalale, aga oma hobused seo ikka ise kinni

Oleme sigade Aafrika katku tõrjumiseks valmis ja ootame sama nii Eesti riigilt kui ka kogu Euroopa Liidult. Oleme katku kulgemist Lõuna-Venemaalt põhja ja lääne poole jälginud 2007. aastast. Aastal 2011 käis katk korraks juba Leningradi oblastis ära, alates 2013. aastast on katkust tabandunud Leedu, Poola, Läti ja nüüd ka Eesti. Tõsi, uskusime, et nii kiiresti see veel ei juhtu, aga paraku juhtus.

Seakasvatajad usuvad, et seda oleks saanud ära hoida, kui ka Eesti riik oleks ärganud varem ja ohule reageerinud. Juba veebruaris saatsid seakasvatajad ministeeriumitele ja ametitele pöördumise, milles palusid vähendada metssigade populatsiooni eelkõige Lõuna-Eestis kui potentsiaalselt kõige nakkusohtlikumas piirkonnas. Sellest keelduti, leides, et see pole oluline.

Samal ajal liikus katk Lätis edasi, ja just Eesti poole. Vastupidiselt Eestile andis Läti riik korralduse hakata metssigu rohkem küttima, pannes isegi välja pearaha 35 eurot üleplaanilise sea kohta. Loomulikult ajas selline pakkumine jahi­mehed metsa ning metssead liikvele ja otsaga Eestisse.

Kui ka Eestis oleks asutud juba talvel-kevadel metssigade populatsiooni vähendama, oleks praegu metsades võimalikke nakkuse edasikandjaid vähem. Praegu on juba hilja, loomulikult ei tohi nüüd enam hakata massiliselt sigu küttima, neid liikvele ajama ja haigust mööda Eestit levitama. Oleks riigid tegevust koordineerinud, oleks saanud probleemi kontrolli alla ja Eestis katku ei oleks.

Karmid ohutusmeetmed. Enamik Eesti seakasvatajaid on seadnud ennast häireolukorda juba kevadest. Hetkest, mil avastati esimene katkujuhtum Põhja-Lätis, on Rakvere Farmides rakendatud ajaloo karmimad bioohutusmeetmed. Oleme teinud kõik endast sõltuva, et vältida katkuviiruse sattumist farmidesse. Enamik farme on piiratud korraliku aiaga, väravad on suletud, sisse­sõiduluba on rangelt ainult farmi teenindavale transpordile, väravate ees on desovannid desolahusega jne.

Farmid on jagatud sisetsooniks ja välistsooniks. Sees kasvatame sigu. Selle tsooni inimesed ei tohi liikuda välistsooni ega välistsooni inimesed sisetsooni, peab olema välistatud vähimgi ristsaastumise võimalus. Kõikide uste ees on desomatid. Inimestele antakse nõu, kuidas käituda erinevates olukordades, ja selgitatakse vahetpidamata olukorra tõsidust.

Läti ja Leedu näidete põhjal võib loota, et katk siiski enamasti ei jõua kõrgelt bioturvatud farmidesse. Kuigi katkukoldeid on neis riikides juba kokku sadakond, on tegu enamjaolt metssigade ning üksikute kodusigadega kusagil kaugetes metsataludes. Seni on teada üks suure farmi tabandumine Leedus (ligi 20 000 siga) ja üks väikse farmi tabandumine Lätis (190 siga).

Mis saab edasi? Kardetavasti on praegu Baltimaades ja Poolas tegemist “katkuaja” algfaasiga. Ilmselt hiilib see haigus metssigade hulgas vaikselt edasi ja vallutab enamiku meie metsa­massiividest. Seega ei tohi järgnevatelgi aastatel hetkekski valvsust kaotada. Ülikarmidest bio­ohutusnõuetest peab sama meie igapäevaelu. Loomulikult teeb see seakasvatuse kui tootmisharu väga raskeks, suurendab kulutusi ja nõrgema­närvilised võivad üldse loobuda. See tähendab seakasvatusele hulgaliselt lisariske, veterinaaridele lisatööd, kuid ju harjutakse elama ja sigu kasvatama ka uutes tingimustes.

Katkust võimalikult kiiresti lahti saamiseks tuleb tegutseda kõigi kolme Balti riigi tasandil ning väga organiseeritult ja kooskõlastatult. Mitte nii, et üks paugutab püssi ja teine ütleb, et oleme kuss, küll nad surevad ise ära.

Kõige olulisem on peatada uute haigete metssigade pealevool. Kardetavasti jääb see oht meile just ida poolt veel pikaks ajaks. Võimalik, et nüüd lõpuks oleks lahendus ehitada tara Balti riikide ning Venemaa ja Valgevene vahele riigipiiridele. Skandinaavias ja Lääne-Euroopas võib näha tuhandete kilomeetrite ulatuses teeäärseid metallvõrk­aedu, mis hoiavad metsloomad maanteest eemal. Miks ei võiks samalaadse aiaga peatada katku pealetungi idast? Kuidagi ju peab sellest haigusest lahti saama, sest haiguse süvenedes meie aladel, avatud Euroopa Liidus, võib see hakata kiiresti levima. Otsused tuleb teha neil instantsidel, kelle pädevuses see on ja kes oleks pidanud juba ammu otsustavamalt käituma.