Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Gruusia unistus tuhmus kiiresti

26. september 2014, 00:00

Eesti ettevõtjate delegatsioone käis Gruusias enne sõjalist konflikti Venemaaga sama palju, kui on sügiseti taevas linnuparvi. Kuid püsima on Gruusiasse jäänud vaid käputäis ettevõtjaid.

Kuus aastat tagasi käis toonane peaminister Andrus Ansip koos ettevõtjate delegatsiooniga Gruusias. Saabujaid võeti vastu Tbilisi lennujaama punasel vaibal. “Olen käinud Gruusias nii ­Arnold Rüütli kui ka president Ilvesega, samuti korduvalt Andrus Ansipiga,” räägib Gruusias pähkliäri ajav Aivar Vomm visiitidest.

Ka ettevõtja Meelis Asi meenutab, et aastatel 2007–2008 olid Gruusiasse lendavad lennukid eestlastest õnneotsijaid täis. “Kõik arvasid, et lähevad Gruusiasse ja teenivad 200% kasumit. Tegelikult on inimesed väga lihtsameelsed, nii need asjad ei käi. Tol hetkel see isegi veidi hirmutas ja ajas ka naerma,” räägib Asi.

Paljud tulidki Gruusiast pettunult tagasi. Oma mõju oli ka 2008. aastal puhkenud sõjal, mis tõmbas tervel Gruusial ja paljudel sealsetel ettevõtjatel vaiba jalge alt. Kui inimesed olid enne vaesed, siis sõda tegi neid veel vaesemaks. Lisaks rebis see lõhki perekondi, kellest osa jäid Gruusia ja teised Osseetia poolele. Paljud olid sunnitud oma kodu maha jätma ja mägedesse põgenema.

Äripäev käis suve lõpus Gruusias, et vaadata, kuidas kohalikud elavad ja kes Eesti ettevõtjatest seal veel alles on.

Eestlased on grusiinidele nagu vennad-õed. Gruusias Kahheetia piirkonnas ringi liikudes on sõna “Eesti” kohalikega suheldes jäämurdja.

Veinitehase ost sündis kergelt. Kahheetias Gurjaani külas kääritab veine eestlastele kuuluv veinitehas. Kui algselt plaaniti veinitehase ostuga äri teha, siis suurema osa ajast on koht olnud pigem kulukas hobiprojekt.

2005. aastal sõitis punt Eesti ärimehi Gruusias ringi, Meelis Asi üks nendest. Eestlasi veeti ühest kohast teise, kosutati keha hõrgu šašlõkiga ja jahutati Borjomiga. Pingeid leevendati kohalike veinidega ning  vennastuti toostide saatel. Esmalt jumala terviseks, siis maa terviseks, siis pere ja lähedaste terviseks, nende, kes veel elus, ja ka lahkunute terviseks. Teisiti väga ei saa, kui kohalikke solvata ei taha.

Ühel päeval näidati meestele Kahheetia piirkonnas Gurjaani linnas üht 1882. aastal ehitatud veidi väsinud hoonet, mis kunagi oli olnud veinimõis.

Seadmeid tehases polnud, olid vaid maa sees vanad savinõud, kus kääritati tolle aja tehnoloogiale vastavalt veine. “Otsustasime sinna siis investeerida. Rekonstrueerisime vana osa ja ehitasime uue, ostsime seadmed,” räägib Meelis Asi, kes on koos Marcel Vichmanni, Arnout Lugtmeijeri ja Sergei Balõbiniga veinikoha omanik.

Kui 2006. aastal alustati tehase renoveerimisega, 40% seadmetest oli tellitud ning ka ettemaks nende eest tehtud, otsustas Venemaa sulgeda oma turu Gruusia veinile ja mineraalveele. “Mõtlesimegi siis, kas jätta investeering pooleli ja kaotada kogu raha või minna lõpuni. Otsustasime lõpuni minna,” lausub Asi.

Ta lisab, et kuigi äriplaan oli tehtud, hakkasid omanikud pärast Vene turu sulgemist suhtuma venitehasesse kui hobiprojekti. Veini müüdi peamiselt Gruusiasse, Eestisse, veidi Valgevenesse. Palju tehti veini ka enda tarbeks ja Gruusia kohalikele restoranidele.

Nüüd on Venemaa turg Gruusia veinidele taas avatud. Samas on eestlastest veinitehase omanikud loobunud Eesti turust.

Asi sõnul pakuti varem veini Tallinki laevadel ja sadama poodides, kuid enam Eestis nende veini kuskil eriti ei müüdagi. “See on mõttetu! Eestis ostetakse seda nii vähe,” väidab Asi. Tema sõnade kohaselt müüakse Eestis Gruusia veine aastas ­ainult paari konteineri jagu – kokku 30 000–40 000 pudelit.

“Meie hulgi- ja jaekaupmehed on röövlid. Kui sa tahad müüa, pead arvestama sellega, et 70% võtavad nad endale. Kui 10eurone vein on müügis, siis 7 eurot on hulgi- ja jaekaupmehe marginaal,” ütleb Asi.

Riik pole veine kasutada osanud. Kui Eestis veini müüa pole kasulik, siis Gruusiaga on teised lood. Asi hinnangul pole Gruusia riik osanud oma veinide populaarsust ära kasutada. “Riik oleks pidanud sellele õla alla panema. Gruusia turuks oli endine Nõukogude Liit. Venemaal on Gruusia veinid tänaseni populaarsed, kuid Venemaaga on seotud suured riskid,” räägib Asi.

Praegu on ka temal ja ta äripartneritel sõlmimisel lepingud ja kui kõik sujub, läheb varsti ­Venemaal suurem müük lahti. See tähendab, et hobist võib taas kord äri saada. “Jah, loodame,” märgib Asi napilt.

Gurjaani tehas on võimeline tootma 220 000 pudelit aastas. Väikeste investeeringutega on seda mahtu võimalik suurendada miljoni pudelini, kuid Asi sõnul pole seda mõtet teha enne, kui turustus on paigas ja äri hakkab jooksma.

Küsides veinitehase teise omaniku Marcel Vichmanni käest Gruusia kohta, möönab ta vaid, et tema mõningad sõjaeelsed investeeringud ootavad Gruusias paremaid aegu. “Arvan, et need ei ole enam kaugel,” lisab ta. Gruusias asuvas veinitehases käib Vichmann enda sõnul harva – korra või kaks aastas. Kuid see pole Vichmanni olulisim sealne rahapaigutus.

Meelis Asi sõnul on veinitehasesse investeeritud suurusjärgus miljon eurot, tagasi pole sellest esialgu midagi saadud. Kuigi tehas ise on veel kahjumis, on rahavoog nullis ja omanikud sellele ärile enam peale maksma ei pea.

“Veiniäri pole kerge. Kõik meie investorid on oma põhitööga seotud ka teiste ärivaldkondadega. Grusiinid toimetavad seal rohkem oma käe peal, kuid ma ei ütleks, et asi on väga hull,” on Asi optimistlik.

September on veinitootjatele Gruusias tihe kuu, korjatakse viinamarju, palgatakse lisatööjõudu ning veinitehnoloogid asuvad veini valmistama. Gruusias on tavapärane, et pea igal perekonnal on oma koduvein, mille retsepti pärandatakse põlvest põlve. Ka Meelis Asi sõnul on nende tehases üks olulisemaid inimesi veinitehnoloog, kes veini kvaliteedi eest vastutab.

Gruusias maksab tutvus. Gruusias on läbilöömisel väga olulised head kontaktid. Veel parem, kui mõni sugulane on kõrgel kohal ettevõttes või riigisektoris.

Asi ütleb, et pole korruptsiooniga ise kokku puutunud. “Seda võib olla, aga võib ka mitte olla. Selge on see, et Gruusias käib äri suuresti sidemetel, sugulussidemetel. Kui sul on väärikaid tuttavaid Gruusias, ja minul neid on, siis nad aitavad sul bürokraatiast läbi murda,” lausub Asi.

Põhjuseks, miks paljude Eesti ettevõtjate äri on Gruusias ebaõnnestunud, peabki Asi teistmoodi kultuuriruumi ja äritavasid.

“Näiteks, kui sul on kokku lepitud kohtumine kella kaheks, kuid sel inimesel hakkas lõuna pool üks, siis lõunat ta ei katkesta. Palju olulisem on sõpradega süüa kella neljani ja siis minna hilinemisega ärikohtumisele. Kui sa ise helistad, siis öeldakse sulle telefonis “kohe-kohe tulen”,” räägib Asi. Ta lisab, et inimestele on sõbrad ja sugulased palju olulisemad kui äri.

Samuti ei kannata grusiinid seda, kui sa neilt midagi nõuad. Grusiinidel on väga tugev enese­uhkus, suure nõudmise peale viskab grusiin Asi sõnul hoopis luua nurka ja kõnnib minema.

Kui võimalik, ei läheks Asi üldse Gruusiasse äri ajama, vaid käiks seal niisama puhkamas. Maa on imeilus, inimesed sõbralikud ja toit maitsev. Ta lisab, et riik pole suutnud oma eksporti ja põllumajandust ning turismi arendada. “Ju need grusiinid siis väga kõvad ärimehed ikkagi ei ole,” märgib Asi.

  • Veinitehase direktor: tõotab tulla hea saak

Eesti ettevõtjatele kuuluv veinitehas asub Kahheetias, Gurjaani linnakeses, ligikaudu 100 kilomeetri kaugusel pealinnast Tbilisist. Levinuim ­automark on linnas Žiguli, millega sõidetakse taksot ja veetakse katusel arbuuse. Arbuuse ja meloneid on iga suurema tee ­ääres ikka tonnide viisi. Kuumusest uimaseks tukkunud grusiinid üritavad neid mööduvatele autodele müügiks pakkuda.

Saabudes Gurjaani veinitehasesse grusiinist taksojuhiga, kes pidevalt kolmandat sõidurida tekitades ja signaalitades pooleteise tunniga kohale lendas, lõõskab väljas 40kraadine kuumus.

Veinitehase uksest astub välja naerusuine direktor Gia Komladze. Ta teretab mind vene keeles. Kui noorem põlvkond valdab Gruusias vabalt inglise keelt, siis vanema generatsiooniga suhtlemiseks on vene keele oskus hädavajalik.

Vaadid ja labor. Gia on vist kõige sõbralikum direktor, keda ma kunagi näinud olen. Ta on seda  meeldival, mitte pealetükkival moel. Ta tutvustab tehase uuemat osa, kus on seadmed veinide hoiustamiseks, samuti näitab vanemaid ruume, kus maa sees on suured kahetonnised savivaadid. Samuti näitab laborit. Ringkäiku ­uudistab eemalt seltskond inimesi, kes meie möödumisel iga kord naeratavad. Näen eemalt, et nad askeldavad toidu kallal. Gruusia külalislahkus, muidugi!

Gia viib meid veinitehase teisele korrusele, kus kunagi oli restoran. Nüüd seisab koht tühjana. “Kliente oli väga vähe, see koht on nii eemal ja kohalikud on väga vaesed,” räägib Gia.

Gia käib tehases tööl iga päev. Ta on kutseline veiniekspert, kelle Meelis Asi Tbilisist enda juurde tööle meelitas. “Ma olen rahul praegu,” vastab ta küsimusele, kuidas ettevõttes töötada meeldib.

Omanikud tehast väga tihti ei külasta. Gia sõnul käib praegu tehases kõige sagedamini just Sergei Balõbin, kes valmistab ette suuremat müüki Venemaale. “Me väga loodame, et kõik õnnestub,” lisab ta, sest viinamarjasaak peaks tänavu tema hinnangul hea tulema.

Kui oleme tootmisruumide külastamise lõpetanud, palub Gia istuda lõunasöögilauda, kuhu ta kutsub ka oma abikaasa. Räägime juttu ja selgub, et eestlased ja grusiinid on kohati vägagi sarnased. Me mõlemad armastame oma kodumaad, kuid meile ei meeldi, kui rahvas vaesub ja poliitikud rikastuvad. Samuti on meil sarnane ajalugu Venemaad silmas pidades. Gia sõnul on grusiinid väga vaesed ja tavalised inimesed ei reisigi oma külakesest kuskile väljapoole. Selleks pole lihtsalt raha.

Veinitehasest lahkudes käib Gia peale, et viib meid ise edasi järgmisesse kohta. Õnneks ei asu see väga kaugel ja tundub ebaviisakas nii suure pealekäimise peale sellest keelduda.

Kogu personal jääb väravate juurde lehvitama, kui Gia oma autole hääled sisse paneb. Küsin, miks grusiinid nii metsikult  kihutavad. Gia vaatab mind naerdes ja ütleb: “Teisiti siin lihtsalt ei saa!”

  • Sõda ei pannud ärist loobuma

Ettevõtja Aivar Vomm tegutseb Gruusias juba kümme aastat. Gruusia ja Venemaa vahel 2008. aastal puhkenud sõda sundis teda küll riigist põgenema, kuid üsna pea oli ta seal tagasi ja praegu läheb äri hästi.

“Mina nimetan Gruusiat oma teiseks kodumaaks, mulle seal meeldib. Ma tean mitmeid inimesi, kes käivad seal puhkamas, pidutsemas. Nad räägivad, et neile meeldib seal, aga äri ei hakka nad seal kunagi tegema,” räägib Vomm naerdes.
Ta on Gruusias kõige kauem tegutsenud Eesti ettevõtja, ta oli seal juba enne Eesti ettevõtjate delegatsioonide lainet. Vomm läks Gruusiasse 2004. aastal pärast rooside revolutsiooni. Kuni 2008. aasta sõjani arenes Gruusia tema sõnul edasi meeletus tempos. Kuid sõda tegi Gruusiaga sama, mida teeb nüüd Ukrainaga – peletab investorid eemale. “Pangad ei andnud enam Gruusiasse laenu, paljud ettevõtted pankrotistusid, ehitused jäid seisma. Kõige esimesena tormasid Gruusias raha välja võtma just saatkonnad, kes tegelikult peaksid ju toetama,” räägib Vomm.

Vomm pages sõja eest mägedesse. 2008. aasta 7. augusti hommikul jõudis Vomm koos naise, äripartneri ja tolle elukaaslasega Gruusiasse. Sama päeva hommikul kohtus ta aselinnapeaga, kes hoiatas, et asi on mäda ja Venemaa alustab Gruusia vastu sõda. Sama päeva õhtul kohtus ta ühes kesklinna hotellis ka Mart Laariga, kes kinnitas, et ta võib garanteerida, et mingit sõda ei tule. “Siis istus Laar lennuki peale ja sel ajal, kui tema sellega Riiga lendas, algas sõda. See asi on kuidagi nii meelde jäänud, sest juba mõne tunni pärast pidi Laar oma sõnu sööma,” meenutab Vomm.

Eesti toonane suursaadik Gruusias Toomas Lukk soovitas Vommil koos oma seltskonnaga suuri linnu vältida, sest neid pommitati. Vommi Gruusia äripartnerid aitasid neil mägedesse varju põgeneda. “Olime tulnud just Sarajišvili tehasest ja meil oli  kaasas vaid Kalevi šokolaadi ja seda Sarajišvili konjakit,” meenutab  Vomm. Tema sõnul on naljakas see, et mingit hirmu ta tol hetkel ei tundnud. Tagantjärele mõeldes ja naisega arutades tuli tõdeda, et see oli siiski päris hirmus lugu.

“Ma nägin toonagi seal seda aparaati, mis Malaisia lennuki alla tulistas. Sellist sõjatehnikat nähes saad aru, et asi on tõsine,” räägib Vomm. Pärast mägedes redutamist aitasid Gruusia äripartnerid neil Türgi poole põgeneda ja sealt Istanbuli kaudu lennatigi juba Riiga.

Gruusiasse naasmisega Vomm väga kaua siiski ei oodanud, juba kahe kuu pärast oli ta tagasi, sest äri ei saanud unarusse jätta. Germundi pähklitehas sõja tõttu kahjustada ei saanud, rahalist kahju tõi vaid see, et ligi aasta kõik seisis. Gruusia oli pärast sõda paigast ära ja taastamine võttis aega.

Pähkliäri veereb jälle kenasti. Aivar Vommile  ja Raivo Oissarele kuuluva pähkliäri Germund Hulgi peamiseks tooteks on metsapähkel. Pähkliäris on nad suisa nii tublid, et aastatel 2005 ja 2007 oli nende ettevõte Gruusia parim eksportöör. Ning ühel aastal moodustas Germund Eesti-Gruusia kaubavahetusest üle 90%.

“Pähkliäril on seis okei. Toorainehinnad on kõrged, see on halb, sest kaubanduskettidele ja tarbijatele on hinnatõusu väga raske seletada. Arvatakse, et tahame ratsa rikkaks saada,” räägib ­Vomm. Lisaks Eestile müüb ta metsapähklit pea kõigis ­Euroopa Liidu riikides, Venemaal ning ka Šveitsi šokolaadid muudetakse maitsvaks Germundi pähklitega.

Gruusias äriga alustamist võrdleb Vomm pea ees tundmatusse vette hüppamisega. “Läksime täiesti lambist sinna kohale, leidsime kontaktid ja sukeldusime pea ees tundmatusse,” meenutab Vomm.

“Grusiinide kohta võib öelda, et naised on edasiviiv jõud. Mehed istuvad lauas ja teevad plaane, aga töö teevad ära naised,” ütleb Vomm naerdes. Ta lisab, et on ka tublisid töötegijaid ja põlluharijaid mehi, kuid mehed on üldiselt jutumehed ja naised töötegijad. Ka tema pähklitehases töötavad valdavalt naised.
Samuti on grusiinid väga perekesksed ja kui keegi sugulane on juba kuskile tööle läinud, siis soovib ta sinna ka oma teisi sugulasi sokutada.

Kui pähklitega kauplemisest räägib Vomm meelsasti, siis kinnisvaraarendus Tbilisis on tema jaoks valus teema. 2008. aastal ilmus meedias lugu, et Aivar Vomm arendab Tbilisis kinnisvaraprojekti, millest 71 korterit on juba valmis. Kui uurin, mis seal praegu toimub, läheb Vomm lukku ning vastused muutuvad napiks. “Midagi on seal tehtud, aga ma ei tahaks sellest rääkida. On, mis on. Kinnisvara valdkonnas on Gruusias väga raske äri teha,” ütleb Vomm. Ta lisab, et ei oska isegi mitte öelda, millal ta kinnisvaraprojekt võiks valmis saada. “Me monitoorime olukorda ja vaatame, mis tulevik toob,” lisab ta.

“Ma võiksin praegu olla paljudele ettevõtetele hea konsultant,” möönab Vomm, et teab grusiinide taktikaid ja võtteid, kuidas nad ärimehi enda poole üritavad meelitada. Levinuim võte on banketitehnika. Grusiinid kasutavad seda küll alateadlikult, kuid selle lõksu langevad paljud. “See on nende Gruusia laud, ilusad toostid, kenad ütlused, inimesed hämatakse ära. Kui sa oled toredate inimestega istunud ja kuulnud ilusaid tooste, muutuvad otsused emotsionaalseks. Nii hakatakse tegema oma investeerimisotsuseid ja sünnivad muud kokkulepped, ilma et süvenetakse tausta või faktidesse. Grusiinid oskavad seda väga hästi,” räägib Vomm.

Ta lisab, et isegi kui laua taga otseselt lepingutele alla ei kirjutata, siis pidusöögi ajal saavutatud kontakt annab ometi hea eelduse lepinguni jõudmiseks.
Banketitehnika kõrvalharu on see, et viiakse ettevõtja mõne “ministriga” kokku saama. Vommi sõnul lubatakse ärimeestele otseteed ministrite ja isegi presidendini välja. Kuid tegelikkuses ei pruugi see jutt tõele vastata ning ettevõtja juhatatakse kuskile kabinetti, kus teda võtab vastu küll lipsuga mees, kuid ministriametist on see vastuvõtja väga kaugel.

Grusiinid on ärisuhetes väga armukadedad. Nad eeldavad Vommi sõnul seda, et kui sa nende ettevõttega juba äri ajad, siis ei tohi sa seda teistega enam teha. See on nende jaoks reetmine. “Rahvuslikud iseärasused. Kuid banketitehnikat ei saa ka täiesti ignoreerida, sest kui sa lähed Gruusiasse ja tahad kontoris neid ja neid lepinguid teha, siis  Gruusias tuleb  enne seda äri veel ka laua taga “määrida”. Kui sa seda ei tee, on see solvamine ja ärist ei tule midagi välja,” räägib Vomm.

Ka Vommil on esinenud sääraseid lahkhelisid äripartneritega, kuid ta on õppinud neid lahendama. Kui küsida Vommilt, mis plaanid tal tulevikus Gruusiaga on, vastab ta naerdes, et jätkab samamoodi.

  • Mati Väärtnõu: olin ise sinisilmne

Ettevõtja Mati Väärtnõu tunnistab, et investeeris Gruusiasse suure tuhina ja emotsioonide ajel, mis tegelikkuses ära ei tasunud.

Aastal 2009 avas kellaärimees Mati Väärtnõu Tbilisi vanalinnas butiigi. “Esimene vastukaja imago poole pealt on väga hea,” ütles Kellakeskus OÜ juht Väärtnõu toona Äripäevale õhinal. Kaupmees lisas, et rikkureid on Gruusias mitu korda rohkem kui Eestis ja teatavasti pidid grusiinid ka edevamad olema.
Ometi läksid suured plaanid vett vedama ja tänaseks on Mati Väärtnõu sellest ärist

Gruusias väljunud. “Asi läks vastu taevast, olin ise veidi sinisilme. Ma oskasin vaadata vaid rahvaarvu, kuid mitte riigieelarvet,” rääkis Väärtnõu.

Tuulde lendas 100 000 eurot. Tbilisi vanalinnas kolis Väärtnõu oma butiigi 2010. aastal kaubanduskeskusesse, lootuses, et seal käib rohkem inimesi. Kuid grusiinide ostujõud vähenes ja lõpuks väljus ta sellest projektist täielikult.
Küsimusele, kui palju raha ta Gruusias kaotas, vastas Väärtnõu esialgu pika naeruga, kuid lisas siis: “See on hea küsimus! Suurusjärgus 100 000 ­eurot miinust.”

Vaatamata esimesele pettumusele pole Väärtnõu Gruusiast siiski täiesti loobunud. Ta on Geoplanti esindaja Eestis,  tegemist on ettevõttega, kes impordib siia Gurieli-nimelist Gruusia teed. “See tee oli Vene ajal juba Eestis tuntud,” räägib Väärtnõu.

Ta lisab, et Gruusias on tal ka mõned head sõbrad, tänu kellele side selle maaga ei katke ilmselt kunagi. Mis aga puudutab seal äri ajamisse, siis kuigi mõtteid ja ideid on rohkem kui küll, ei ole Väärtnõul plaanis Gruusias uut äri püsti panna.

 

Tasub teada

Venemaa-Gruusia sõda tõmbas majanduskasvule pidurit

Aastatel 2006–2007 oli Gruusa SKP aastane kasv suurem kui 10%.
Kiirele kasvule aitasid kaasa suured ­investeeringud välisriikidest ja valitsussektori kulutused.
2008. aastal aeglustus SKP kasv seoses augustisõjaga 2,1% peale.
2009. aastal kahanes majanduskasv 7% võrra, kuna rahvusvaheline finantskriis vähendas välisinvesteeringuid ning võõrsil töötavate kodanike rahasaadetisi.
Inflatsioon oli 2009. aastal 1,7%, aastal 2008 oli sama näitaja 10%.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. September 2014, 19:08
Otsi:

Ava täpsem otsing