Restoran, mis tõmbas käima terve linnajao

Viis aastat ei tundu ühe söögikoha elueas väga pika perioodina, ent võrreldes teiste Telliskivi loomelinnakus asuvate söögikohtadega, on tegu lausa seenioriga, kirjutas Äripäeva erileht Juubel.

Üks restorani F-hoone omanikest Priit Juurmann räägib, et 2010. aasta paiku otsustasid Telliskivi arendajad kujundada piirkonna loomemajanduse keskuseks, mis ühendaks kogukonda ja annaks tööstuspiirkonnale uue hingamise. Ühtlasi leiti, et seal võiks tegutseda kohvik-restoran, mistõttu kuulutati välja ka ideekonkurss.

Parima pakkumise tegid Peeter ning Jaagup Jalakas, kes kaasasid omanikeringi veel mitmeid inimesi, nende seas ka Juurmanni, kellel oli kokkupuude F-hoone ruumidega juba olemas. Nimelt oli ta seal korraldanud mitmeid pidusid. Enne toitlustusäri tegutses ta DJ ja muusikaprodutsendina. "Nõnda tekkis ring inimesi, kellel kindel veendumus midagi ära teha. Sealt see alguse saigi, ülejäänu on ajalugu," ütles Juurmann. Mullu valiti restoran taas Eesti üheks paremaks.

Hoone ise ehitati juba 19. sajandi lõpus, kui piirkond kuulus Balti Raudteele. ENSV ajal lihtinimene sinna ligi ei pääsenud, piirkond oli suletud ja antud hoones tegutses tehas, kus tegeleti elektroonika tootmisega sõja- ja kosmosetööstusele. "Siin asus eksperimentaalkorpus. Korraks kaalusime, et võikski seda nime kasutada, aga läksime lihtsamat ja lakoonilisemat teed, märgistasime ära F-hoonena, sellisena on ka hooneteregistris," märgib Juurmann. Loomelinnakus on kõigil hoonetel täheline märgis. Näiteks mais avatud Aasia restoran Lendav Taldrik asub E-hoones.

Loomulikult võinuks F-hoone puhul teoreetiliselt teha totaalse uuenduskuuri - tuua näiteks IKEA mööbli, panna läikiva parkettpõranda… Taolised mõttekäigud pannuks omanikud ilmselt kulmu kortsutama. Juurmanni sõnutsi oli visioon kindel, säilitada võimalikult palju algupärast. "Ta oli põhimõtteliselt ikkagi garaaž, kohati isegi muldpõrandaga. Jätsime alles nii palju kui saime, uuendasime võimalikult vähesel moel. Kasutasime näiteks taaskasutatud materjali." Ilme pole vahepealsete aastate jooksul muutunud, mööbelgi on sama, rääkimata põrandast, kuhu on joonistatud lähitänavate kaart.

2010. aastal andis veel tunda majanduskriis ning ka eurod polnud käibele tulnud. "Kui aus olla, masu kui sellise kohta ma palju ei mäletagi, küll võib öelda, et inimeste tarbimisharjumused olid teised. Kui nüüd on teatud sihtgrupi jaoks väljas söömine muutunud harjumuspäraseks tegevuseks, siis viis aastat tagasi see nii ei olnud," arutleb Juurmann.

Ta ütleb, et väljas söömine seotus pigem piduliku sündmuse ja valge linaga. Hea kvaliteedi ja hinna suhtega mõnusat kohta praktiliselt ei olnud. "Inimestel oli valmidus tekkinud, sooviti midagi teistsugust, kuhu saaks minna ka pärast tööd. Jutud F-hoone kohta levisid kiiresti ning saime populaarseks. Polnud nii kiireks eduks valmiski. Kui avasime, polnud kolmas saal korras. Ruttu, ruttu ehitasime."

Juurmann märgib, et omamoodi tekitati pretsedent - sellisel moel ja vahenditega võib luua pingevaba keskkonna. Hinnapoliitikas järeleandmisi ei tehtud, kuigi kliente jätkus, jäid hinnad madalaks.

Toona oli sealkandis söögikohtadest vaid endisele telediktorile Merle Randma-Arule kuuluv kohvik Boheem, kuid tasapisi hakkas kohti juurde tekkima. "Pärast meid tuli kui veeuputus, õigemini see justkui avas väravad, inimesed nägid, et ka nii võib. Ja tegelikult on see hästi teretulnud," lausub Juurmann.

Ta on palju reisinud ning näinud, et klastriefekt töötab - linnaruumis tekivad kohad, kuhu kogunevad ühetüübilised ettevõtted. "Firmasid tõmbab ligi tihedus. Loomelinnaku edasine arendamine töötab selle kasuks." Juurmann sõnab, et aina rohkem käib nende juures söömas ka turiste, ennekõike soomlasi, rootslasi ja venelasi.

Kas aastate jooksul on kontseptsioon kuidagi muutunud? "Põhimõtteliselt kõik sama. Oleme vaielnud selle üle, kas peaks kuidagi arendama, aga oleme jäänud selle juurde, et algupärane idee on see, mis koha käima pannud. Koloriitne näide: me ei saaks siia teha näiteks tex-mex restorani, see on mõeldamatu. See oleks šokk ja me kaotaks oma kliendid."

Juurmann nendib, et suure omanikeringiga on kohati keerukas otsuseid teha. "Koosolekud pole mugavad, selgelt tugevad isiksused oma visiooniga. Arutelud on pikad ja esmapilgul vaadates venivad. Samas võimaldab see vältida ühemehemudelist tulenevaid korduvaid vigu. Keegi ei saagi tegutseda isepäiselt, jagame vastutust ja riske."

Priit Juurmann ütleb, et stabiilset töötajaskonda on toitlustusvaldkonnas keerukas leida. "Kus kokad on? Ilmselt välismaal, nii on vähemasti kuulda. Kes Soomes, kes Rootsis või Norras. Ilmselgelt on palgad paremad ja inimesed tahavad kogemusi saada. Loodetavasti tuleb suurem osa mingi hetk tagasi paremate oskustega." Praegu on olukord tema sõnutsi aga parajalt keeruline: "Väga keeruline on leida kokkasid, kes oskaks nugagi käes hoida…"

Teenindajatega olla sama probleem. "Neid leiab vähe. Ilmselt on see seotud sellega, et eriala pole köitev või arvatakse, et teenib väga vähe. Või seotud ka eestlase natuuriga, oleme liiga suletud ja kinnised. Ka eestlase mõistes avatud on teenindaja ameti jaoks liiga kinnine." Juurmann tõdeb, et on nii neid, kes tulevad ja lähevad kui ka neid, kes jäävad stabiilselt pikaks ajaks. "Sooviks, et kujuneks selline meeskond, kes on püsiv. Inimesed tunneks uhkust, et töötavad F-hoones. See oleks suur väärtus."