Jorma Ollila Eestile: ärge otsige Nokiat!

Ma ei usu, et Eesti ärikeskkond oleks nii erinev teistest Euroopa riikidest, seal hulgas Soomest. Eks meiegi mõtleme, mida teha, kuigi teil on muidugi oma ajalugu. Te peate leidma riigina viisi, kuidas üles ehitada selline sotsiaalsüsteem ja majandusmudel, mis pakub visiooni. Eriti noortele, kes peavad nägema, milline on valitsuse nägemus ja millised on nende võimalused ettevõtluseks.

Te olete teinud suurema osa asju õigesti – muuhulgas üles ehitanud maksusüsteemi, mis pakub palju stiimuleid. Kuid nüüd tuleb raskem osa: te peate leidma Eestis oma nn tippkeskused (centres of excellence) ehk inimesed, kellel on tugev akadeemiline taust, kirg kõvasti tööd teha ja soov võita. Kui inimene tahab ainult võita, aga tööd teha ei viitsi ja akadeemiliselt on nõrk, siis ei lähe see mitte. Kui sa õiged inimesed leiad, siis tuleb neid toetada. Ühiskonna toetus on eelkõige käegakatsutamatu, mitte rahaline.

Joakim (Joakim Helenius rääkis konverentsil Eesti visioonist - toim) andis mõned ideed Eesti jaoks ja ma nõustun temaga – aga mõelge mõned juurde. Kuidas te end rahvana maailma majandusareenil positsioneerite? Iga rahvas vajab visiooni!

Kohtusin Lennart Meriga mitmel korral, kui ta veel elas, nii et tean täpselt, mida te mõtlete. Aga ma vastaksin: ärge imiteerige ühtegi teist riiki ega otsige Nokiat, tehke oma asja! Nokia saavutused on siin küll meile kõigile hea eeskuju: kui ma 1992. aastal ettevõtte juhiks sain, siis küsiti ka minult naerdes, kas mul pole midagi targemat teha. See oma tee otsimine on raske, aga see on võimalik.

Meil on läänelik mõttemall, aga samas on meil ka naaber, kellega tahame läbi saada. Kunagi küsiti president Mauno Koivistolt Moskvas, mis on Soome liin – ta mõtles ühe sekundi ja vastas: ellu jääda. Seesama pragmaatiline mõtlemine on omane ka äriliidritele. Oleme olnud Venemaa vastaste sanktsioonide tugevad toetajad ja jagame üksmeelselt Euroopa vaadet. Meil on kindlad põhimõtted ja vaated. Ning samal ajal oleme ka realistid – Venemaa ei kao ilmselt kuhugi, seal on ka tulevikus ärivõimalusi, ja eks me siis vaatame juba edasi, mida teha annab. Ent tõesti: praegu on kartus suur ja rasked ajad.

Nokia juhina mind ka kritiseeriti, et iga kahe aasta, või vahel isegi 18 kuu tagant, muutsime me organisatsiooni. Sest turg oli muutunud! Mingi uus tootesegment tuli juurde või kadus ära ja me ei tahtnud oma harjumustesse kinni jääda. Muutuste kultuur on oluline, sest inimestel on kombeks hakata kaitsma oma väikest impeeriumi: nad jäävad paigale ja hakkavad oma vana asja kaitsma. Tarbijaelektroonikatööstus on ka olemuslikult selline äri, kus peab pidevalt muutuma. See paneb töötajad küsima: kus on meie klient, kas ta on juba meelt muutnud? Organisatsiooni muutes oled sunnitud vaatama ka kliendi vajadusi. Aga see ei käi ühtmoodi iga äri kohta: kui näiteks Shell hakkaks iga kahe aasta tagant firmat raputama, oleksin väga mures. Seal me peame vaatama viie, kümne aasta perspektiivis.

Selline ettevõte nagu Nokia peab ligi tõmbama parimaid talente. Sa pead saama oma meeskonda kaheksa kümnest parimast ülikoolilõpetajast, muidu sul lihtsalt ei ole piisavalt häid inimesi, ja sul peab olema neile hea pakkumine. Üks osa sellest pakkumisest on esiteks head juhid, kes on vajalikud, et inimesed tahaksid igal hommikul tööle tulla. Teiseks peab sul olema visioon firmale, et töötajad teaksid, miks nad tööle tulevad. See visioon peab inimesi puudutama ja kõnetama ka pikema aja jooksul. Ja kolmandaks pead sa olema valvel selle suhtes, mis juhtub lühikese aja, ühe-kahe aasta jooksul. Muide, Google või Apple muudavad oma organisatsiooni palju tihemini!

Konsultante kasutasime meie väga vähe. Ma tõesti uskusin, et konsultandi palkamine pole asi, mis paneb noortel talentidel silmad särama, et „Oh, lahe! Ma saan konsultandiga rääkida!“ Juht peab ikka teisiti meeskonnale hoogu ja otsustusvõimu andma. Olgu küll mainitud, et mul on üks poeg konsultant ja paljud sõbrad samuti.

Olen alati olnud huvitatud ettevõtete ja riigi koostööst – ainult siis saab ühiskond olla terve ja toimiv, kui see dialoog on olemas. Aga see ei tähenda, et ma tahaksin entusiastlikult avalikku ametit pidama hakata. Nii et ütlen „ei“ ka järgmisel korral, kui küsitakse.