Olümpia paneb Hiinale ja Jaapanile põntsu

Tokyos ja Pekingis käivad endiselt suured pidustused selle puhul, et endale saadi olümpiamängude korraldamisõigus. Tokyo korraldab 2020. aasta suveolümpiamänge ning Peking valiti hiljuti 2022. aasta talimängude korraldajaks. Nüüd aga on õige aeg tulnud, et õnnitleda tõelisi võitjaid: palju õnne neile linnadele, kes astusid kõrvale võistlusest saada korraldamisõigus.

Möödunud nädalal šokeeris Boston Rahvusvahelist Olümpiakomiteed, teatades, et ei soovi kandideerida 2024. aasta suveolümpiamängude korraldajaks, põhjendades seda liiga suurte kulutustega. Samal põhjusel loobusid 2022. aasta mängude korraldajaks kandideerimast Oslo, München ja Stockholm, jättes ROKi valima kahe koha, Pekingi ja Almatõ vahel. Ei Hiinal ega Kasahstanil ole märkimisväärset talispordikultuuri.

Hiina president Xi Jinping väljendas suurt heameelt, et Pekingist saab nüüd esimene linn, kes on korraldanud nii suve- kui talimängud. Märkigem, et Xi pead on vaevanud viimasel ajal suured probleemid: hiljutine Hiina börsikrahh ning aina aeglustuv majanduskasv. Suve- ja talimängude korraldamine annab Xile uue võimaluse promoda taas 1,3 miljardi hiinlase seas natsionalismi: soft poweri ehk pehme jõu kasutamine on taas, nagu ka 2008. aastal, tõusnud päevakorda.

Jaapani peaminister Shinzo Abe loodab aga ilmselt korrata 1964. aasta olümpiamängude „maagiat“, mil Jaapani võim maailmas tõusis märgatavalt ning riik sai G7 liikmeks. Pärast 20 aastat deflatsiooni ning asjaolu, et riik on geopoliitiliselt muutumas üha vähetähtsamaks, loodab Abe 2020. aasta suveolümpiaga ilmselt Jaapani ja rahvusvahelise üldsuse teineteisega taas tuttavaks teha.

Võib aga juhtuda, et Aasia kaks võimsat tormavad sündmustest ette ning olümpiamängude korraldamine teeb mõlemale hoopis rohkem kahju kui kasu.

Hiina kulutas ametlikel andmetel 2008. aasta Pekingi olümpiamängudele 40-70 miljardit dollarit, selle summaga ei tulnud kaasa aga muud, kui üksnes suur võlg. „Olümpiamängude korraldamist peetakse reeglina viisiks, kuidas suurendada investeeringute osakaalu riiki, näiteks suurenenud turismi või hoonete ehitamise kaudu,“ kirjutasid Goldman Sachsi ökonomistid Yu Song ja Michael Buchanan 2012. aasta juulis ilmunud raportis. „Tundub aga, et Pekingi mängudel seda efekti ei ole.“

Hiina võib endale 2022. aasta talimänge vabalt lubada. 2008. aasta mängude eelarve moodustas alla 0,5 protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Samuti on Peking teada andnud, et plaanib olümpiamängudel kasutada mitmeid varem ehitatud hooneid. Samas sõltub see, kui palju saab Hiina nüüd, uute mängude korraldamisele panustada, suuresti majandusreformidest ning kulutused võivad tulla suisa nende arveltki.

Tundub, et Hiina ametnikud ei mõista, kui suurel määral riiklik ehitus kasvab. Pekingi äärelinna hakkavad ilmselt varsti kerkima mini-Manhattanid, uued lennujaamad, kuuerealised kiirteed, viietärnihotellid ja palju muud.

On selge, et nende olümpiamängude korraldamisega kaasneb keskkonnasaaste kasv, majanduslik ületootmine ning mõistagi ka suur laenukoorem. Kuigi suurenenud ehitusaktiivsus võib lühiajaliselt majandust ergutada, ei maksa pikas plaanis midagi head loota.

Vaadates Jaapani olukorda, siis tundub, et riik on 2020. aasta suvemängude lähenedes langemas iseendaga rahulolemise lõksu. Nii Abe kui Tokyo kuberner Yoichi Masuzoe sätivad eesmärke, lähtudes olümpiamängudest. Abe on öelnud, et 2020. aastal tahab Jaapan näidata riigieelarve ülejääki, ent pole öelnud, kuidas seda saavutada. Masuzoe on samuti teinud suuri sõnu ja lubanud, et Tokyo võidab 2020. aastaks Singapurilt tagasi Aasia finantskeskuse tiitli. Ja veel, mis te arvate, mis aastaks plaanib Honda teha inglise keele oma ametlikuks keeleks? Aastaks 2020.

Temple’i Ülikooli Aasia õpingute juhataja Jeff Kingston nentis, et 2020. aasta Jaapan pole sama, mis Jaapan aastal 1964 ning Abenomicsi (Jaapani peaministri Shinzo Abe majandusprogramm – toim) näol pole tegu majandusliku Viagraga.

Pesek lõpetab oma kolumni tõdemusega, et kui majanduslik ambitsioon oleks olümpiaala, siis hõivaksid Aasia riigid medalikohad. Kuid, nagu spordis, nõnda ka majanduses, on raske töö see, mille eest medaleid jagatakse, mitte see, kes kõige suuremaid õhulosse ehitada suudab. Võib juhtuda, et õige pea loodavad nii Tokyo kui Peking, et nad oleksid käitunud nagu Boston ning korraldamisele kandideerimisest loobunud.