Restoranitest: Restoraninurgake sisustussalongis

Kui restorani edu aluseks pidada asukohta (nagu kinnitavad nii mõnedki profid), siis on Apelsini Raudtee võitnud klientide südamed juba enne, kui ta uksed jõudis avada: Telliskivi keskus, Boheem, turg, Balti jaam ja vanalinn on kiviviske kaugusel, tramm peatub otse maja ees.

Kalamaja tundub olevat kummist, seda vähemalt söögikohtade poolest. Uusi kohti tekib järjest juurde ja siiani pole ka ükski vanematest olijatest veel uksi kinni pannud.

Silt majal juhatab küll restorani, kuid sisse astudes satub kõigepealt viimistlussalongi – kohe näha, kes maja(s) peremees on. Töisem Vivarec on teisel korrusel, alumisel, restoranikorrusel aga paikneb nende näidiste saal, millest tuleb enne restorani jõudmist läbi minna. 

Restoraniruum tundub olevat näidistesaali jätk – kaunis, kuid elutu. Seinatahvlid raudteelaste laulukoori esimese Eesti Vabariigi aegsete kavalehtedega on kõik, mis natukenegi elu hõngu toovad, kuid nende jõud jääb napiks. Elu murrab restorani sisse kusagilt maja sügavusest – aeg-ajalt oli kuulda, kuidas kaugemal (kontoris? fuajees?) telefonitsi äriasju aeti. Äriasjad üle kõige – isegi muusika, mis keskmisest kõvemaks keeratud, ei suutnud tegusaid tegevusi summutada.

Toidul laseb selline ülimalt neutraalne taust aga erilises hiilguses särada. Road, mis üksteise järel köögist saabuvad, suudaksid särada igasuguses ümbruses, nii turuletil kui ka eliitrestoranis.

Taldrikudisain on viimase viie aastaga plahvatuslikult arenenud, nii et kaunid road on vähegi paremates restoranides peaaegu et normiks saanud. Apelsini Raudtee omad panid aga siiski imestusest kulmu kergitama. Eriti nauditav oli sealne köögiviljakunst, seda nii välimuse ja maitse, aga eriti tekstuuride poolest. Mitmekesised ja -värvilised olid nii marineeritud räime saatev köögiviljavalik kui ka küpsetatud veisepõse lisandid: marineeritud krõmps sellerijuurikapallike, pehmed tummised ahjujuurviljad, kergelt küpsetatud minimõõdus lillkapsapead, mõrkjad Brüsseli kapsakesed, siidine hernekreem.

Kunsti kunsti pärast raudtee-taustaga restoran aga ei tee, menüü läheb kindla peale välja, sisaldades nii restoraniroogade laiatarbekaupu nagu Caesari salat ja carpaccio, lopsakat tänavatoitu nagu burger friikartulitega ja lambakebab kui ka rahvusvahelisi menukeid nagu Tai supp, panna cotta ja šokolaadi fondant. Portsjonid on suured ja rohkem kui kaheks käiguks normaalse isuga sööjal ruumi ei jätku. Naaberlauas istusid kolm noort meest, suure isu ja suure häälega, nii et sain osa ka nende hinnangust: “Väga hea burks oli, ainult seda va köögiviljamudru oli paljuvõitu.”

Apelsini Raudtee on suure manööverdusvõimega, pakkudes äratundmisrõõmu neile, kes senini kebabikioskites keha kinnitanud, aga ka maitsenaudinguid neile, kes sattunud gurmaanluse libedale teele. Klaasiveinidega on lugu (esialgu?) kehvakene, veine on, aga maitseid napib. See pole ainult nende probleem, vaid laiem teema.