Väikeosanik on kaaperdamise vastu kaitsetu

12. veebruar 2016, 07:00
Advokaadibüroo Sorainen partner ja Eesti Advokatuuri äriõiguskomisjoni juht Karin Madisson
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160212/NEWS/160219912/AR/0/Karin-Madisson.jpg

Kui suuromanik otsustab ühisettevõtte kaaperdada, kaitsevad Eesti seadused teda sedavõrd, et väikeomanikule jäävad enamasti tühjad pihud.

Advokaadibüroo Sorainen partner ja Eesti Advokatuuri äriõiguskomisjoni juht Karin Madisson võrdles osanikevahelisi suhteid sundabieluga, kus kaks isikut sõlmivad abielu ehk otsustavad hakata koos äri ajama ning sellest ideest sünnib lapsuke ehk ühing, mille kasvatamisse ja arendamisse mõlemad panustavad. Kui ühel hetkel kooselu enam ei sobi, siis abielu puhul on lahutamine lubatud ja ka lapse jagamisega saadakse vajadusel kohtu kaasabil hakkama, aga ühise äri puhul lahutus sisuliselt võimalik ei ole.

„Väikeaktsionäride seaduslik kaitse on Eestis selgelt ebapiisav. Seaduse ebapiisava regulatsiooni tõttu ei ole ka väikeaktsionäride kaitse normid saanud areneda kohtupraktika kaudu,“ tõdes Madisson.

Ta ütles, et kui suuromanik otsustab „investeeringuga jooksu panna“, siis on väikeomaniku võimalused kaitset saada suhteliselt olematud ning väga kallid ja keerukad. Seda ilmestavad ka senised väikeaktsionäride kaitse valdkonnas tehtud kohtulahendid.

Madisson tõi välja rida kitsaskohti: väga keerukas on maksma panna väikeaktsionäri otsenõuet juhatuse liikme vastu, saada infot, viia erikontrolli või takistada enda osaluse lahustamist kapitali suurendamises. Rääkimata siis nn kiusatud aktsionäri õigusest nõuda enda väljaostmist õiglase hinna eest.

Osaluse lahustamine

Tüüpiline näide väikeaktsionäri tõrjumisest on osaluse lahustamine kapitali suurendamise teel, nagu Äripäev näitas loos, kus tõime välja, kuidas lapsele pärandatud osalus vähendati just seeläbi olematuks. Aga näiteks sobib ka Viktor ja Filipp Levadaga seotud metallifirma Catmet väikeosanik Aleksander Järv, kes jäi oma 25protsendilisest osalusest ilma, kui osaühing vormistati ümber aktsiaseltsiks ning tema osalus kahanes veerandilt kõigest 0,2protsendiliseks osaks.

Teine tüüpiline näide on, et suuraktsionär kuritarvitab võimu ega lase väikeosanikke oluliste otsuste juurde, sealhulgas ei maksa dividende. Ilmekaim näide on suurkontsern BLRT. Nimelt on BLRT enamusaktsionäridena tegutsev perekond Berman alati dividendide väljamaksmise otsused maha hääletanud, kuigi väikeaktsionärid on seda häälekalt nõudnud. Firma arvel seisab ligi 268 miljonit eurot jaotamata kasumit. Kohus on leidnud, et väikeomanik ei peagi saama dividende ja peab rahulduma sellega, mida iganes enamusomanik otsustab. 

Samas on BLRT vaidlusest paistmas ka esimesed väikeaktsionäre kaitsvad lahendid. Näiteks on ülevaatamisel riigikohtu otsus, millega väikeaktsionärid võivad saada õiguse taotleda erikontrolli, ka tütarfirmades. Madisson rõhutas, et väikeomanike täiendavate kaitsemehhanismide loomist pidas hiljutises BLRT lahendis vajalikuks ka riigikohus, kuid kahjuks ei ole selles küsimuses midagi veel muutunud. „Sellised vaidlused on väga keerulised nii tõenduslikust poolest kui ka õiguslikust poolest vaadatuna ja tavaliselt õiguslikku kaitset vähemusomanik siin ei saa,“ nentis Madisson.

Õigused seisavad kolmel sambal

Acency OÜ partner ja osaluste ostu-müügi nõustaja Aare Kilp märkis, et juriidiliselt toetuvad väikeomanike õigused kolmele sambale: äriseadustik, osanike lepingud ja kohtupraktika. Kohtus on aga tema sõnul tavaliselt eelis sellel, kellel on rohkem aega ja vahendeid protsessi investeerimiseks ning kohus ei saa anda väikeosanikele rohkem õigust kui seadusandlusest tuleneb.

Lahendusena pakkus Kilp aktsionäride lepingut. Kokku lepitud tingimused, mis on üles täheldatud aktsionäride lepingus, võivad olla abiks nii vaidluste vältimiseks kui ka lahendamiseks. Kilp tõi välja, et osanike, seal hulgas väikeosanike, õiguseks on üldkoosolekul hääletamas käia. Kuna sellisest õigusest on aga vaidluste korral vähe abi, siis tuleks ettevõtte asutamisel mängureeglid kokku leppida. Sõlmida osanike leping, mis kaitseb väikeomanikku erinevates olukordades, nagu näiteks kasumijaotus, müük, juhtorganites esindatus jne.

Kilp rõhutas, et osanike lepingu sõlmimisel ei tasu kokku hoida, pigem tuleks kaasata õigusnõustajad ja ärinõustajaid, kes aitavad läbi mõelda ja ette valmistada lepingu, mis kaitseb osanike huve tüüpsituatsioonides.

„Mul on siiralt kahju nendest vähemusomanikest, kes ei ole saanud endale ajaloolistel või muudel põhjustel välja kaubelda aktsionäride lepingut, mis annaks neile vähemalt mõningaid õigusi rääkida kaasa ühingu käekäigus või saada oma aktsiatest tulu dividendide näol,“ nentis Madisson. Ilma selliste kokkulepeteta teeb suuromanik enamasti nii, nagu ise heaks arvab.

Suhtlemine annab abi

Kuna osanike puhul on siiski tegu inimestega, soovitab Kilp esmalt proovida leida kokkulepped siiski läbirääkimiste teel. Kui suhted on halvad ja emotsioone palju, on mõtet läbirääkimistel kasutada juba kolmandaid isikuid. „Ja ikka tuleks lähtuda põhimõttest: müü seda, mida teine pool osta tahab,“ viitas Kilp väikeosaniku õlekõrrele.

Kilp märkis, et kui suhted osanike vahel on keerulised, tuleb otsida jagunemise või väljumise võimalusi. Suurosanikul ostuhuvi tekitamiseks tasuks pakkuda enda osa erihuvidega kolmandale isikule müügiks. Tavaliselt kasutab suurosanik sellisel juhul eelisostuõigust, kuid maksab veidi õiglasele hinnale lähedasemat hinda.

Kui väikeosanik on saanud selleks pärandvara vastuvõtmise teel, siis soovitab Kilp leida endale esindaja. Eksperdi, kes aitab osaniku huve kaitsta. „Tihti ei tegele pärandi vastuvõtja äritegevusega ja tal on raske olla võrdses seisus teiste suuromanikega,“ hindas Kilp.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
12. February 2016, 06:57
Otsi:

Ava täpsem otsing