Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

7 nippi, kuidas vältida esinemisel tüüpvigu

19. märts 2016, 10:30
Koolitaja Kristjan Otsmanni sõnul saab esinemisel levinud apse lihtsate võtetega vältida.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160319/NEWS/160319758/AR/0/Koolitaja-Kristjan-Otsmann.jpg

Kuidas esineda nii, et sõnum tulemuslikult kohale jõuaks?

Avaliku esinemisel levinud apse saab lihtsate võtetega vältida: alusta hoogsalt, räägi lihtsalt ja too näiteid, ära kuhja slaide infoga üle, küsi avatud küsimusi ning võta lõpus sõnum konkreetselt kokku, kirjutab 21. märtsi Äripäev kuidas-rubriigis.

Alusta selgelt ja hooga

Üks kindlamaid võtteid hea esinemise tuksi keeramiseks on alustada vaikse häälega tingivas kõneviisis lausete ebakindlalt kuuldavale toomisega. “Tahaksin rääkida teile paarist asjast, mmm… Aga ega see nüüd nii oluline, eee…, ka pole,” kirjutab portaal raamatupidaja.ee

Teine äärmus, mille puhul rääkija räntsatab oma jutu kõvahäälse kindlusega esinemise keskele ning kellelgi pole aimu, miks ta räägib just sellest teemast, pole samuti parem.

Lahendus: Ütle inimestele hakatuseks, kes sa oled, mida neile räägid ning kuidas täpsemalt ehk millistest alamteemadest oled oma jutu üles ehitanud. Kui kuulajad teavad, kelle juhtimisel, kuhu ja kuidas nad lähevad, on nende tähelepanu suurem.

Lihtsalt loetav info

Kui sageli tundub, et esitluse slaidide jälgimine täidab sama eesmärki nagu silmaarsti juures nägemiskontroll? Slaid on tibatillukeste tähtedega tihedalt täis kirjutatud. Järgmine slaid ei too leevendust, sest sellele on kopeeritud Exceli tabel arusaamatute kribukirjas arvudega. Esitleja lendleb mängleva kergusega kommenteerides üle teksti: “Nagu te näete… Igaüks märkab, et… Nagu olen tabavalt kirjutanud…” Ega ikka näe ega märka.

Mõistan slaidi infosse uputamise põhjust: muidu ei mahu ju ära! Aga saab ka teisiti.

Lahendus: Kogu info ei pea slaidile mahtuma. Kui on vaja anda kuulajatele üksikasjalikku infot, siis saab neile alati jagada paberil või digitaalsena teksti või tabelid ning ekraanil näidata ainult kõige olulisemat osa infost. Kiri ekraanil peab olema nii suur, et seda näeb silmi pingutamata lugeda igalt poolt ruumist. Hea, kui lause mahub paarile, ja suurepärane, kui ühele reale. Hoolega valitud märksõnad edastavad sõnumit kirbukirjalohest paremini ning üks pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Jutusta lugemise asemel

Viga on, kui esineja astub inimeste ette, pöörab oma pale ekraani poole ning alustab selge ja kõlava häälega sellel oleva teksti ette lugemist. Vahel pöörabs ta end kuulajate pooe, et neilt säravail silmil küsida: “Mõistate? Taipate, eks?” Pidades välja tähendusrikka pausi, pöördub ta taas ekraani poole, et deklameerimist jätkata veel ilmekamalt kui enne.

Lahendus: Uskuge, kuulajad oskavad ise ka lugeda, mis on ekraanile kirjutatud. Kui selgitada seinale näidatava info taustu ning jutustada seda ilmestavaid lugusid, jõuab iva paremini pärale.

Räägi mõistetavalt

Lausest “Nagu antud derivatiivsest narratiivist võime deduktiivmeetodil järeldades resümeerida, võib viia paradigmaatiline shift eksliku resultaadini.” ei saa aru ööd ega mütsi.

Kui rääkida mingist asjast liiga keeruliselt, võib sama hästi rääkimata jätta. Peab paika ka teine äärmus: liiga lihtsa, niigi teada oleva jutu rääkimine paneb kuulajad sama laia lõuaga haigutama kui liiga keeruline juttki.

Lahendus: Enne esinemist tasub teha eeltööd ja välja selgitada, kellele räägitakse ning mis kuulajaid huvitab. Selleks intervjueeri paari inimest. Kui kohandad sõnumi kuulajaskonnale sobivaks, jõuab jutu uba paremini pärale.

Räägi lühidalt ja konkreetselt, vajadusel pea pausi

Esineja kõneleb pikalt. Tal on väga ilus hääl. Sujuv, mõnus, võiks isegi öelda, et uinutav. Kuulajad virguvad vahel, peamiselt selleks, et kella vaadata. Aeg venib otsekui Salvador Dali maalil. “See ei saa kunagi läbi,” pomiseb üks kuulajaist, et hetk hiljem taas suikuda. Sellisel üritusel ei tahaks keegi ise osaleda.

Lahendus: Inimese tähelepanu kestab paarkümmend minutit. Kui ta saab vahepeal sekkuda - küsida, arutada, liigutada ajusid või keha -, siis kuni poolteist tundi.

Pikema esinemise puhul lase kuulajatel vahepeal puhata. Ma ei pea silmas seda, et nad peaksid minema jalutama. Pigem võiksid nad vahepeal seostada kuulatavat ja nähtavat infot oma tegevusega, arutada teemat väiksemates rühmades põgusalt või lihtsalt küsida küsimusi ja esitada oma seisukohti. 

Küsi avatud küsimusi

“Kas küsimusi on? Ei ole. Siis on kõik!” on tavapärane ja konkreetne lõpp. Oleksin tahtnud ehk küsida, aga… Kõneleja ei oodanud seda ära. Ju siis olen liiga pikkade juhtmetega. Soomeugrilase iseärasus.

Lahendus: Kui vähegi võimalik, küsi auditooriumilt avatud küsimusi. Ära küsi kunagi: “Kas teil on küsimusi?”, küsi parem: “Milliseid küsimusi teil on?”. Olen seda proovinud ja oh imet, inimesed küsisid palju rohkem kui enne.

Kui tahad teada, milliseid küsimusi kuulajatel on, oota kümmekond sekundit. Nad ei jõua kiiremini reageerida. Soomeugrilased ju. Mõned on kiiremad, küsides 5–8 sekundilise pausi järel.

Lõpeta selgelt ja konkreetselt

“Noh, see oligi enam-vähem kõik, mis ma oleks tahtnud teile rääkida… Kas teil on küsimusi? Ah jaa, tegelikult oli üks asi veel. Või õigemini kaks. Ei, siiski üks. Aga noh, võib-olla siis järgmisel korral. Või noh…” Kas kõlab tuttavalt?

Lahendus: Heal jutul on algus ja ots. Kuigi see võib mõjuda nämmutamisena, tasub esinemise lõpus meenutada kuulajatele, miks ja mida sa neile rääkisid - siis kinnistub sõnum paremini ja jutt jääb pikemaks ajaks meelde.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
19. March 2016, 10:15
Otsi:

Ava täpsem otsing