Prantslaslik restoran Tsaari-Venemaa aadlimõisas

Keila-Joa loss on üks kaunima asukohaga mõisahooneid Eestimaal. Nagu loss, nii on ka restoran oma ajaloolise mööbli, maalide, lühtrite ja säravvalgete laudlinadega elegantne ja pidulik. Prantsuspärane, kergete ­Vene sugemetega menüü veidi küll flirdib ajalooga, aga suuremalt jaolt on tegemist ikkagi kaasaegse köögiga. Hoopis ajaloolisemalt mõjuvad livreedes kelnerid. Seda mitte ainult nende sajanditetagusest sõjaväevormist inspireeritud riietuse, vaid pigem nende väärikalt teenistusvalmi hoiaku tõttu.

Muuseumi ega restorani silti Keila-Joal lossil ei ole, nii et kes peenest elust puudust tunneb, saab enda kujutleda lossirahvale külla minemas. Illusioon löödi aga kohe kildudeks. Nimelt valvab lossiust tädi, kes müüb muuseumikülastajatele pileteid, jagab siniseid kilesusse ja vaatab üle ka restoranikülastajad. Tema rangel häälel küsitud "Kas teil on broneering?" kõlas kõike muud kui külalislahkelt.

Pidulikus kohas kauni pühapäeva tervituseks sobib kõige paremini muidugi klaas šampanjat! Kus siis seda luksulikku jooki veel nautida kui mitte lossis, mida isegi Vene tsaar olla oma visiidiga austanud. Pealegi võib ühe käe sõrmedel lugeda üles restorane, kes šampanjat ka klaasikaupa suudavad või tahavad pakkuda. Kuna Cher Ami on lähedalt sugulane veinirestoraniga Dominic, on sealne joogikaart rikkalik ja kelnerid kompetentsed. Isegi dessertveine, mis joogikaardilt tihtipeale hoopiski puuduvad, on Cher Amis päris mitu, sealhulgas ka sellised haruldused nagu jäävein, Tokay Aszu ja Pommeau de Normandie.

Lõuna algas täie pidulikkusega. Pidulik oli ka eelroog, kaheksajalg rukola ja meloniga. Pearoog, pikalt küpsenud vasikapõsk oli minu jaoks liialt soolane, nii et täit naudingut see ei pakkunud. Kahju, eeldused olid loodud, ansambel taldrikul vägagi paljutõotav: vasikapõse lisanditeks olid siidine maapirnipüree, krõbe chorizo, seened, tummine kaste. Teise pearoa, mustsõstrase pardifilee pardimaksa, pirni ja porgandi-kukeseenekreemiga maitsed olid paremini balansseeritud. Kuigi ka seal lõi sool kohati ülearu tugevalt välja, sai seda teiste komponentidega tasakaalustada.

Muusika, mis võiks restoranis olla kui kirss tordil, osutus seekord aga tõrvatilgaks meepotis. Nimelt mängis mõisahoones korraga kaks muusikat: kõrvalruumis esitas lauljanna väiksemale seltskonnale klassikalist vokaalmuusikat, restoranis üritati meeleolu luua lounge-muusikaga. Kui lauljanna lõpetas, lülitati ka lossi teised saalid kunstmuusikale, aga see ajas ikka oma rida: nemad eelistasid klassikat, restoran jätkas džässiga. Nii et uhke elu mäng tuleb küll välja teeninduses, joogis ja peaaegu et ka söögis, aga mitte atmosfääri loomisel. Et tegemist on siiski imitatsiooni, mitte eheda lossieluga, kinnitasid ka sinised kilesussid paari külastaja jalas, millest nad polnud pärast muuseumikülastust raatsinud loobuda.