Lennart Meri konverentsil: maailm muutub - kuidas edasi

„Kartma peab aga seda, et ühiskond ei suuda muutustega piisavalt kiiresti kohaneda,“ ütles Atlandi Nõukogu vanemteadur Anders Aslund Lennart Meri konverentsil maailmamajanduse trende arutanud diskussioonis. Et tööturg pole paindlik, et inimeste mõtteviis on kivistunud ning haridus- ja ümberõppe süsteemid ei suuda muutustega sammu pidada. „See on täna suurim probleem,“ ütles Aslund.

Suurematest trendidest koorusid arutelust välja, et maagaasist on saamas tähtsam strateegiline kütus kui on nafta, mis tugevdab USAd, arenenud maailm eesotsas USAga on hakanud jälle kaupu tootma omas riigis, lõigates kasu kildarevolutsiooni tõttu alanenud energia hindadest ja kasutades 3D printimise ja muu tehnoloogia võimalusi. Hiina aga vangub ohtliku võlakoorma all ja majandusmudeli muutuse käes.

Uut toorme hindade tõusu, mis kergitaks arenevate riikide majandust, ei pruugi niipea tulla. Tipust ja põhjast käivad hinnad läbi ca veerandsaja aastaga. Nafta hinna puhul mängib rolli, et kildarevolutsioon on alles suuresti Ameerika nähtus – kui see läheb üle rahvusvaheliseks, jääb kestvalt surve alla ka nafta hind, visandas Atlandi Nõukogu vanemteadur Alan Riley.   

Üsna üksmeelel oldi, et nii kiiret majanduskasvu kui viimastel enam kui 50 aastal, mil maailmamajanduse keskmine kasvutempo oli 4%, järgmisel poolesajal aasta enam näha ei saa. See oli erandlik ning paljus ka võlaga tuleviku arvelt ahmitud kasv.

Näiteks Hiina riigi, kohalike omavalitsuste ja ettevõtete võlg on paisunud 283%-le SKPst ning kolm neljandikku sellest on kuhjunud pärast 2008. a Lehmani krahhist vallandanud üleilmselt kriisi, mil Hiina riikliku stiimuliga majandust elavdada püüdis. Vanad kasvumudelid on aga ammendumas - SKP kasvatamiseks ühe dollari võrra kulutab Hiina 4 dollarit, kirjeldas Riley.

Ka Euroopa on võlakoorma all lääpas, mis ei võimalda alandada kõrgeid makse ja nii majandusele kiiremat hoogu sisse saada. See on üks tegur, mis hoiab tööpuuduse kõrge ja kütab vastuseisu vabaturumajandusele ja vabakaubandusele. Mida on omakorda keeruline kaitsta, kui nii suur turuosaline nagu Hiina tegelikult vabakaubandust ei harrasta. Vabakaubanduse fassaadi taga on riigifirmad ja riigipangad, kasvu püütakse pigistada ikka veel vanast mudelit. Arenguks vajalikku paindlikust ja avatust pärsivad Hiinas poliitilised kammitsad.

Eesti asend selles muutuvas maailmas on väga hea, leiab Aslund, ja ei ole kitsi kiitma Eesti lihtsat maksusüsteemi, vähest korruptsiooni ja tõhusat riigivalitsemist.