Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Miks masuaegne hirm üle ei lähe?

06. oktoober 2016, 11:15
Säästetakse endiselt rohkem kui tarbitakse.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20161006/NEWS/161009835/AR/0/AR-161009835.jpg

Miks inimesed endiselt säästavad ja ettevõtted investeerida ei julge, selle üle arutleb keskpanga blogis Eesti Panga rahvusvaheliste ja avalike suhete osakonna juhataja Raoul Lättemäe.

Järgneb Lättemäe blogipostitus: 

Nüüdseks juba neli-viis aastat on maailmas pead murtud probleemi üle, miks on majanduskasv jõukamates ja suuremates piirkondades – Euroopas, Ameerikas, Jaapanis – 2007. aastal puhkenud suurest kriisist nii aeglaselt taastunud. Ja miks, pagana pärast, ei taha kasv kõikidest senistest majanduspoliitilistest pingutustest hoolimata kiireneda? Miks inimesed endiselt – pea kümme aastat pärast üleilmse majanduskriisi puhkemist – säästavad rohkem ja tarbivad vähem ning ettevõtted hoiduvad investeerimast? Hoolimata nullist allapoole langetatud intressidest ja muudest kasvu soodustavatest abinõudest?

2007. aasta kriisi järgse olukorra esmase hindamise (aastatel 2008-10) tulemuseks oli tavapärane majanduspoliitiline reaktsioon majanduslangusele – asuda parandama finantssektoris ilmnenud vigu, langetada intresse ning juurutada majanduskasvu soodustavaid eelarvepoliitilisi meetmeid. Rahutumaks hakati muutuma umbes neli-viis aastat tagasi, kui ilmnes, et harjumuspärane retsept ei kipu töötama. Tekkis segadus nii poliitikakujundajate kui ka majandusteadlaste seas.

Paigaltammumise põhjused

Tänased vaated kiratsemise põhjustele ja seetõttu ka olukorra parandamise meetoditele on üsna vastandlikud. On neid, kes usuvad, et vaja on väga jõulist riigi sekkumist varasemate aegade nõudluse taastamiseks. On ka neid, kes arvavad, et lahenduse peavad tooma turujõud ja viitavad arenenud riikide nõrgema kasvu olemuslikele põhjustele. Näiteks, et elanikkonna vananemine on loomulik põhjus, miks säästetakse rohkem kui varem. Ja et globaliseerumine on jõudnud kiirest arengust küpsemasse – aga ka madalakasvulisemasse -- faasi, sest rahvusvahelised tarneahelad ja tööjaotus on n-ö paika loksunud. Selle vaate kohaselt pole varasemate aegade kasvutempo arenenud riikides taastatav, seega on ka riigi sekkumise vajadus väiksem. Pigem tuleks majandusarengut parandada struktuurireformide kaudu.

Kahjuks on poliitikakujundajatel tegelike põhjuste väljaselgitamiseks vähem aega kui majandusteadlastel. Ka vahepeal on vaja langetada majanduspoliitilisi otsuseid. Kuna oktoobri alguses toimub järjekordne IMFi koosolek, kus 189 riigi keskpankurid ja rahandusministrid olukorda lahkavad, siis vaatame lähemalt, milline on IMFi tänavune hinnang. Tugineda saab nende arutelude jaoks valminud kolmele suurele IMFi raportile: ülevaade maailma majandusest, finantsstabiilsusest ja valitsuste eelarvepoliitikast.

IMF on alates kriisi puhkemisest 2007. aastal kuulunud sellesse koolkonda, kus lahenduse oluliseks osaks peetakse lisaks hädavajalikele struktuurireformidele ka intressilangetamist ning kaupade ja teenuste nõudlust tõstvat eelarvepoliitikat. Kuna tulemust kiireneva majanduskasvu näol pole siiani piisavalt näha olnud, siis on IMFi soovitus muu hulgas ka nõudlust stimuleerida muutunud iga aastaga üha jõulisemaks.

Mitu võluvitsa

IMFi selle sügise raportitest võib lugeda välja lausa nelja võluvitsa taolist soovitust nõudluse ergutamiseks. Esiteks tuleks IMFi arvates jätkuvalt vähendada valitsuste võlakoormat eelarvekulutuste suurendamise abil. Võluvits seisneb selles, et valitsus peaks esmalt andma usaldusväärse lubaduse saada oma võlakoorem mõne aastaga kontrolli alla. Kui turgude usaldus on saavutatud, saab valitsus lähiaastatel rohkem kasvusõbralikult kulutada. Nii soodustatakse täiendavat majanduskasvu, mis omakorda aitabki kaasa valitsuse võlakoorma vähenemisele sissetulekute suhtes.

Teiseks näeb IMF ette erakorraliste rahapoliitiliste meetmete ja muude nõudlust stimuleerivate abinõude jätkamist ja vajadusel isegi laiendamist, vältimaks inflatsiooniootuste langust. Võluvits seisneb siin selles, et ergutavate sammudega rajatakse ka siin teed võimalusele astuda rohkem ja suuremaid ergutavaid samme tulevikus.

Kolmandaks soovitatakse osades piirkondades leevendada valitsuse abil eravõlga, mis peaks kaasa tooma täiendava majanduskasvu, nii et valitsuse kohustuste koorem sissetulekute suhtes ei kasva, vaid pigem kahaneb. Neljandaks pakub IMF, et riigid peaksid ergutavaid samme astuma kooskõlastatult ja korraga. Mõte on selles, et koos tegutsedes peaks majanduspoliitika mõju võimenduma ja olema suurem, kui riikide strateegiaid eraldi kokku liites võiks eeldada.

Et IMFi vaatenurga tagamaid lähemalt selgitada, märgin esmalt, et loomulikult on ülaltoodud kirjeldus lihtsustus, mis on esitatud soovituste silmatorkavuse tõttu ehk isegi liiga lihtne tekkima. IMFi tegelik analüüs on palju detailsem ja nüansirohkem ning seal esitatud ettepanekud ja nende argumentatsioon põhjalikumad ja palju mitmekesisemad, kui esmapilgul paistab.

Mälestus jõukuse kiirest kasvust

IMFi mure maailmamajanduse olukorra pärast on siiras ja põhjendatud, sest seis ongi keeruline. Üleilmastumine, sh ettevõtlusvabadust soosiv ja reeglitepõhine majanduspoliitika, lõi tänu infovahetuse paranemisele ja kaubavahetuse spetsialiseerumisele eelmisel kümnendil jõukust kõikjal kiiresti juurde.

Tänaseks on selgunud, et toonane jõukuse kasv paljudeni ei jõudnudki. See asjaolu polnud üle jõu käivate võlgnevusteni viinud liigse tarbimise ja liigsete investeeringute tõttu esmapilgul märgatav. Sealjuures on kõikides arenenud riikides neid, kes üleilmse kaubavahetuse suurenemisest on kaotanud, kuid pole suutnud endale uut konkurentsivõimelist ja tulusat suunda leida. Üheksa aastat tagasi alanud majanduskriis tõi need probleemid eriti teravalt esile. Soov loobuda uute läbilöögivõimeliste tegevuste otsimisest ning pöörduda tagasi kaitsetollidele ning piiride sulgemisele rajatud majanduspoliitikale on kogu maailmas enneolematult suur.

IMFi seisukohaga, et protektsionism ei ole lahendus, tuleb nõustuda. Ebatõhusate tegevuste kaitsmine väliste mõjude eest ei suurenda jõukust maailmas, vaid pärsib selle juurdekasvu. Globaliseerumise peasüüdlaseks pidamine on ilmselgelt ka liiga lihtsakoeline – muutuste põhjustes on oma oluline osa globaliseerumist soodustanud ja võimaldanud tehnoloogia arengul ning elanikkonna vananemisel. Kumbagi neist nähtustest kaitsetollidega ei ravi. Seega ei puudu IMFi raportitest soovitused parandada turgude toimimist, täiustada infrastruktuuri, soodustada teadus- ja arendustegevust ning maandada riigi ergutavate sammudega kaasnevaid riske makrojärelevalvemeetmete abil.

Põhjuseid, miks IMF rõhutab siiski ka nõudluse jõulist ergutamist, on vähemalt kolm. Esiteks kaldub IMF nende sekka, kes arvavad, et kidura kasvu peapõhjuseks on vilets nõudlus. Teiseks on läbilöögivõimet suurendavad majandusreformid keerukad ja aeganõudvad ning kolmandaks on viimaseid oluliselt lihtsam teha kiire majanduskasvu perioodil. Ära ei saa unustada, et kiratsev kasv, tööpuudus, ebakindel tulevikuväljavaade ja ebavõrdsuse suurenemine on kasvatanud kõikjal arenenud riikides poliitilist rahulolematust ning suurendanud populismi kui lihtsate lahenduste pakkujat.

Seega on paljudes riikides reformide läbiviimiseks esmalt hädasti vaja majanduskasvu, kuna kasvuta pole valitsustel reformide tegemiseks poliitilist tuge. Seetõttu on sõnum jõulisest majanduspoliitikast varasemate heade aegade taastamise nimel just selline sõnum, mida väga paljud sügiskoosolekule kogunevad riigid peavad nii kodust IMFi kui ka IMFist koju viima.

Vajalikud reformid

Siit aga koorub õppetund, kuidas IMFi jõulisi nõudluse stimuleerimise soovitusi tuleks nii maailma kui ka Eesti oludes tõlgendada. Esiteks on ka IMFi soovitustes suur rõhk ikkagi reformidel, mis aitavad suurendada riigi läbilöögivõimet. Nõudlust on vaja ergutada selleks, et mitmel pool vältida nokk-kinni-saba-lahti-olukorda, kus majanduskasvu parandavaid reforme ei saa juurutada, kuna majanduskasv on liiga väike. Seetõttu on näiteks ka väga tähtis, et ergutav rahapoliitika ei läheks raisku, vaid et valitsused kasutaksid seda aega vajalike reformide tegemiseks.

Teiseks tuleb nõudluse ergutamisele läheneda riigipõhiselt ja vaadata kohalikke riske ning vajadusi. See tähendab, et nõudluse ergutamise sõnumist ei maksaks liigselt vaimustusse sattuda. Eestis näiteks pole hetkel vajadust nõudlust eelarvepoliitikaga täiendavalt stimuleerida. Säilitada tuleb kaine mõistus – iga hinna eest, s.t oluliselt suuremate riskide võtmise ja seeläbi tulevikus veelgi valusamate majandusreformide hinnaga, ei ole mõistlik kasvukeskkonda tekitada. Ka nendes riikides, kus IMFi nõudluse ergutamise sõnum on meiega võrreldes päevakohasem, tuleb aktsepteerida tõsiasja, et valitsused ei suuda vajalike reformidega kaasnevat valu lõplikult ära polsterdada.

Kolmandaks tuleb Euroopas hoolikalt järele mõelda, kuidas käituda olukorras, kus läbilöögivõime parandamist enim vajavates Euroopa riikides on majandusolukord vilets, poliitiline tugi vajalike reformide tegemiseks ebapiisav ning suur võlakoorem pärsib võimalusi nõudlust eelarvepoliitikaga ergutada. Kas ühisturg ja ühine rahapoliitika tähendavad ka seda, et eelarvepoliitikaga võiks nende riikide heaks nõudlust mõnes teises Euroopa riigis rohkem stimuleerida, kui on kohapeal vajalik? Viitab ju ka IMFi üks võluvitsadest sellele, et koos tegutsedes oleks mõju oluliselt jõulisem.

Siin tuleks makromajandusteooria kõrval vaadata ka seda, millise ajendi see probleemsematele riikidele annaks. On üsna selge, et selline teguviis ei pruugi soodustada majanduse tegelikku korrastamist naaberriigis. Pigem isegi vastupidi – lootus, et ise vähem tehes ulatatakse väljast abikäsi, võib olla hoopis täiendav ajend, miks lahenduste otsimist probleemide käes vaevlevates riikides veelgi rohkem edasi lükataks.

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. October 2016, 11:18
Otsi:

Ava täpsem otsing