Poliitikud möönavad, et olukorras, kus mitmed notariaalsed toimingud on kohustuslikud, vajab arutamist valdkonna läbipaistvuse suurendamine.
Millal ja miks tõstis riik viimati notaritasusid?
Notaritasusid korrigeeriti viimati 2009. aastal.
Fikseeritud määraga notari tasud olid selleks ajaks püsinud samade määradega juba üle kümne aasta.
Alates 1993. aastast oli oluliselt muutunud notari tegevuse sisu: kasvanud oli notarite tõestamistoimingute tegemise ja pärimisasjade lahendamise töömaht.
Notari tasu seaduse muutmisel võeti arvesse ka toimunud inflatsiooni.
Notarite koja tegevust pole alates loomisest 1993. aastal kunagi riigieelarvest finantseeritud ning selle tegevusega seotud kulutused on kaetud liikmemaksude arvelt. Notarite liikmemaksude laekumise kaudu avalik-õiguslike funktsioonide täitmise tagamine polnud aga võimalik, kui laekuvate notaritasude summa oleks oluliselt vähenenud.
Võrreldes teiste riikidega olid Eesti notari tasud suhteliselt madalamad.
Allikas: justiitsministeerium
Sotsiaalmeedias jagati Äripäeva kolmapäevase artikli "Eesti nuumab notareid" peale kogemusi notaritasude ja bürokraatiaga. Avaldame mõne näite.
Laura: „Olin sunnitud maksma oma väikese, 89 000 eurot maksnud korteri ostutehingu kinnitamise eest notarile 530 eurot. Osa sellest tasust jagasime müüjaga, kuid see on ikkagi suur kulu standardse tehingu kinnitamise eest, eriti noorele inimesele, kes ostab oma esimese tagasihoidliku kodu.“
Tõnu: „Hinnad on notaris kohati arusaamatud. Näiteks kui tahad minna liisinguautoga Venemaale ja su nime ei ole auto registreerimistunnistusel, on vaja inglisekeelset notariaalselt volikirja. Suhteliselt lihtne liigutus, põhjad on valmis, täida vaid lüngad, tuvasta näod ja viie minutiga asi tehtud. Mõni aasta tagasi maksis see aga 72 eurot. Võrdluseks, turismifirma, kes ajab välja Vene viisa, küsib vahendustasu umbes 10 eurot. Nime muutmine auto registreerimistunnistusel maanteeameti e-keskkonnas koos uue tunnistuse postiga kojusaatmisega maksab 16 eurot.“
Mart: „Aitasin oma Rootsi sugulasi nende päranduse vastuvõtmisel Eestis. See oli meeletult keeruline ja sellest võiks kirjutada lausa raamatu. Rootsis elavates inimestes tekitas hämmastust, miks valitseb Eestis selline bürokraatia. Iga väiksemgi liigutus pidi olema notariaalselt dokumenteeritud. Selleks pidid kolm Rootsi riigi erinevates nurkades elavat pärijat kas korraga Eestisse notarisse tulema või siis pidi üks neist hankima notariaalse apostillitud volituse, lähim notar Rootsis oli aga 150 km kaugusel. Lõpuks pidi volitatud isik kolm korda Eestis käima.
Kuna pärimine oli Rootsis lõppenud, tuli viia pärijad ka Eesti registritesse, kuid ilmnes ootamatult, et Eesti riik ei tunnista automaatselt Rootsi Kuningriigi otsust ning oli reaalne võimalus, et pärimine Eestis tuleb algatada siinsete seaduste järgi uuesti algusest. Lõpuks võtsime advokaadi, kes aitas asja viia Harju maakohtusse, kes tunnistas Rootsi Kuningriigi otsust ja kohaldas seda Eestile. Kogu asjaajamine võttis poolteist aastat, sellest pool aastat kohtuasi.
Teine sarnane näide on tuua vanaonu abikaasast. Vanaonu suri 2007. aastal ja kuna Eestis oldi nõus asju ajama ainult tema abikaasa kui pärija notariaalse volituse alusel, kes oli aga Rootsis notarisse minekuks liiga vana, jäigi kõik katki, kuni ka vanaonu lesk aastaid hiljem suri. Alles siis sai vanaonust jäänud varaga midagi peale hakata.
Minu ettepanek on, et e-riigis oleks võimalik selliseid olukordi lahendada meie e-teenuste abil, nõudmata füüsilist kohalolu või notariaalset volitust.“
nimi:Tarvo Puri
amet:Tallinna notar ja notarite koja juht
tekst:Riigi ees notarid oma tulusid ei varja ning need ei ole ka läbipaistmatud. Kõik notaritehingud ja nende eest võetud tasud registreeritakse ametitegevuse registris, maksuametile deklareeritakse füüsilisest isikust ettevõtjatena oma kulu- ja tulupool ning palgamaksud.
Statistilised aruanded eri liiki tehingute, eri piirkondade tehingute jne osas on kättesaadavad avalikkusele.
Notarite koja majandusaasta aruanne on avalik. Sealt nähtub, kuidas kasutatakse raha kaasaegse notariaadi toimivana hoidmiseks ja arendamiseks. Tänases Eestis on pearõhk IT-valdkonna arendustel.
Kui riigil või avalikkusel jääb kahtlusi notariaadisüsteemi kui terviku otstarbekuse või liigse kulukuse osas ning selgub, et senine avalikustamise maht osutub ebapiisavaks, oleme avatud aruteludeks. Kuid me ei tahaks jõuda selliste detailideni, et hakatakse avaldatama notarite „edukuse“ edetabeleid igaühe rahalise teenistuse põhjal. Meie arvates ei ole see õige mõõdupuu.
Maakler võtab Eestis kinnisvaratehingu puhul tasu 3-5% tehinguhinnast, pank 1% laenusummast, notar aga kuni 0,5% tehinguhinnast. Notaritasudes ei ole mingit hiiglaslikku riigi poolt sisse kirjutatud kasumimarginaali. Muidu ei oleks notariametit viimastel aastatel maha pannud üks Tartu ja üks Pärnu notar, kes liikusid kohtunikuametisse. Seal on vähemalt kindel igakuine kuupalk. Ja kui on vaja komplekteerida Jõgeva, Jõhvi, Võru või Valga notarikohta, ei ole see notarite kojale kerge ülesanne. Soovijaid ei ole ukse taga järjekorras, tuleb hoopis kerget sunnimehhanismi rakendada noore notari sinna tööle suunamiseks.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.