6 maailma muutvat sündmust sellest aastast

Äripäev toob välja kuus 2016. aasta kõige olulisemat sündmust maailma majanduses ja poliitikas, mis mõjutavad oluliselt järgmisel aastal toimuma hakkavat. 

Sellest saab kas reformide katalüsaator või ELi lagunemise algus, ütles Äripäevale Londonis ajalehe Financial Times kauaaegne Brüsseli korrespondent Giles Merritt, kes Euroopa poliitikat analüüsinud aastast 1979.

Naela tabas 30 aasta suurim nõrkus ja börsid varisesid, kuid sündmuse majanduslik mõju on jäänud kardetust väiksemaks. Poliitiliselt andis juhtunu julgust juurde teistelegi peavoolu vastastele. Brexiti käilakuju Nigel Farage tegi kaasa USA presidendiks valitud Donald Trumpi kampaanias ning juubeldades tervitas tulemust Prantsusmaa äärmusparempoolse Rahvusrinde juht Marine Le Pen, kes lubab ka prantslastele referendumit.

Liidust lahkumist hakkas vedama Theresa May, kellest sai Briti konservatiivide uus juht ja peaminister. Mayl on rida plaane kapitalismi liialduste piiramiseks. Ametliku taotluse EList lahkumiseks lubab May esitada tuleva aasta märtsiks.

Brexiti plaan on küsimärk, kuid kindlasti tahab May vähendada sisserännet. Mis võib sulgeda brittide eest ELi ühisturu – teiste ELi riikide jaoks on kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumine üksteisest lahutamatud.

Naftat eksportivate riikide ühendusele OPEC on see esimene taoline kokkulepe pärast üleilmset finantskriisi. Kuni selle hetkeni pumbati nagu jõuti, et turuosa hoida ning kõrgemate kuludega tootjad turult välja tõrjuda.

Novembri lõpus sündis kokkulepe vähendada päevast tootmist 1,2 miljoni barreli võrra, et nafta hinnale põhi alla saada. Nädalapäevad hiljem liitus kokkuleppega ka hulk OPECi väliseid riike eesotsas Venemaaga, lubades omalt poolt päevast tootmist veel 558 000 barreli võrra vähendada. Sellise ulatusega kokkulepet pole nähtud 15 aastat. Kaasa aitas Venemaa presidendi Vladimir Putini isiklik sekkumine. Leppega liitunud riikide arvele langeb ca 60% maailma naftatoodangust. Sellest jäid aga eemale riigid nagu Norra, Hiina, USA, Kanada ja Brasiilia.

Kokkuleppele järgnenud päeval kerkis nafta hind kõrgeimale tasemele 2015. aasta suvest, 57 dollarile barrelist. Saudi Araabia teatas, et on valmis veelgi suuremas mahus tootmist piirama, minema kas või allapoole psühholoogiliselt olulist 10 miljoni barreli taset päevas. Ilmselt sihitakse hinnataset üle 60 dollari barrelist.

Kokkulepe sai võimalikuks tänu Venemaa ja Saudi Araabia lähenemisele ja koostöövalmidusele. Analüütikud jäid suures hinnatõusus siiski kahtlema, sest varud on suured ning nafta hinna tõus võib üsna kiiresti kõrgema hinnaga tootjad – eelkõige USAs – turule tagasi tuua. Samuti sõltub palju sellest, kas kokkuleppe pooled lubadustest ka kinni peavad.

Naljast on asi aga kaugel – ärevalt jälgib maailm, milliste inimestega mehitab pööraseid ja protektsionistlikke lubadusi andnud Trump oma kabineti, et aimu saada, mida valimiskampaanias lubatust tegelikult ellu viima hakatakse.

Veel enne ametisse asumist on Trump murelikuks teinud USA liitlased NATOs ja välja vihastanud Hiina, söandades Taiwaniga suheldes küsimärgi alla seada ühe Hiina poliitika.

Riigi esidiplomaadi ehk välisministri kandidaadiks nimetas Trump maailma suurima naftakompanii Exxoni juhi, kellel pole diplomaatilist kogemust, küll aga head suhted Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Raevukalt on Trump tõrjunud väiteid, et Venemaa häkkerite tegevus võis USA avalikku arvamust temale soodsas suunas kallutada.

Venemaa presidendilt näib Trump laenavat ka tööstuspoliitika ideid, sekkudes isiklikult suurfirmade äriotsustesse ja näidates kaamerate ees, kuidas ta USA töökohti päästab. Vabakaubanduslepingutele midagi head ei terenda – Vaikse ookeani riikide lepingult lubab Trump USA toetuse võtta esimesel tööpäeval.

Börsid said jahmatusest üle üllatavalt kiiresti, otsustades tähistada seda, et Trumpi lubatud maksukärped ja suured investeerimisprojektid võivad USA majanduse kiiremale käigule tõmmata. USA börsiindeksid on löönud rekordeid. Vaba maailma liidrirollis nähakse USA valimiste järel aga üha enam Saksamaa liidukantslerit Angela Merkelit, kes pika kaalumise järel otsustas tuleval aastal siiski veel ka neljandaks ametiajaks kandideerida.

Efektseks punktiks on edukas osaluse müük riigi kontrolli all naftafirmas Rosneft Katari riiklikule investeerimisfondile ja Glencore Plc-le. See on naftasektori aasta suurtehing, mis toob Venemaa riigieelarvesse pea 11 miljardit dollarit. Lisaks sündis kokkulepe mitte üksnes OPECi, vaid ka OPECi väliste riikide vahel naftatootmist piirata, mis on naftabarreli hinda aasta algusega võrreldes juba kaks korda kergitanud.

Ka poliitilised tuuled puhuvad Putinile soodsalt – valijate mäss peavoolu ja eliidi vastu tõi Valgesse Majja presidendi, kes kõneleb Putinist tunnustavalt ega välista, et võib aktsepteerida Krimmi annekteerimist. Trumpi meeskonda on Putini administratsiooni esindajad nimetanud “fantastiliseks meeskonnaks”, kellega Venemaa saab koostööd teha.

Euroopas on aga valimised võimult viinud ja viimas poliitikuid, kes on olnud suurimad Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide toetajad. Briti referendum sundis tagasi astuma David Cameroni, Prantsusmaa tuleva aasta presidendivalimiste peafavoriidid on mõlemad Putinile soodsad valikud.

Ka Türgiga on ära lepitud ja lähenetud. Katari osalemine Rosnefti tehingus võib aidata tugevdada Venemaa positsiooni Lähis-Idas, kus Putin toetab sõjaliselt Süüria presidenti Bashar al-Assadit.

Uude aastasse astudes võib Venemaa loota, et sanktsioonide jätkamiseks pole lääneriikidel enam üksmeelt. See lootus ja nafta hinna tõus süstivad optimismi ka Venemaa börsile.

Eriti teravaks läksid Türgi ja Euroopa suhted pärast juulis Türgis toimunud riigipöördekatset, millele valitsus reageeris ulatuslike repressioonidega. Novembris võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, millega kutsuti üles Türgi liitumiskõnelusi Euroopa Liiduga ajutiselt peatama, kuna Türgi poliitiline kurss – poliitiliste vastaste vahistamine, ajakirjandusvabaduse piiramine, surmanuhtluse taastamise kaalumine – ei ole kooskõlas euroopalike väärtustega.

Selle peale süüdistas Türgi president Euroopa Liitu oma lubadustest taganemises, sh viisalihtsustusest keeldumine, ning ähvardas piirid uuesti lahti teha. Aasta lõpuks oli Türgi parlamendile esitatud konstitutsiooniparanduste eelnõu, mis koondaks võimu veelgi tugevamini Recep Tayyip Erdogani kätte.

Ühtlasi tagab see teadmise, et keskpanga hoovad on valmis puhuks, kui Euroopa tuleva aasta tihedast valimiskalendrist peaks turgudel turbulentsi sündima. Populistlikud parteid loodavad edenemist nii Hollandis, Prantsusmaal kui ka Saksamaal, kus Angela Merkel taotleb tagasivalimist neljandaks ametiajaks.

Paradoksaalselt pärsib äärmusparteide toetuse kasv poliitikute huvi viia läbi reforme, mis arstiks aluspõhjuseid, millest populism jõudu ammutab, ning mis aitaksid ka ühisraha euro viia kindlamale alusele.

Uusi valimisi ei saa päris välistada ka Itaalias, kus konstitutsioonilise referendumi läbikukkumine sundis tagasi astuma Itaalia majanduses reforme alustanud peaministri Matteo Renzi. Need arengud on küsimärgi alla seadnud euroala suuruselt kolmanda majanduse finantssüsteemi stabiilsuse ehk raskustes pankade saneerimise. Mis omakorda pidurdab Itaalia majanduse toibumist – IMFi prognooside järgi ei jõua raske võlakoorma all Itaalia majandus kriisieelsele tasemele veel ka järgmise kümnendi jooksul. Lähiaastate majanduskasvu prognoos jääb alla 1%, mis on vesi eurost välja astumist pooldavate Itaalia populistide veskile.

Euroopa Keskpank jätkab tuleva aasta märtsini tugioste mahus 80 miljardit eurot ning sealt edasi aasta lõpuni 60 miljardi euro eest. Kogu keskpanga varaostuprogrammi maht jõuab sellega 2,2 triljonile eurole.