Restoranitest: Talleke ja Pullike vallutab Tallinna

Sellest võib järeldada vaid üht – pakutav meeldib inimestele, tallinlased on Tallekese ja Pullikese omaks võtnud. Õismäe Talleke on vana tuttav, nüüd käisin tutvust tegemas ka tema noorema vennaga Kakumäel.

Meedias on Talleke ja Pullike kuulsaks saanud aga mitte niivõrd maitsva toidu, kui oma tulekahjudega. Võib-olla tuleb see asjaolust, et restoranis valmib suurem osa roogadest lahtisel tulel: suitsumaitse oli isegi tallepelmeenidel, steigist rääkimata.

Tallekese ja Pullikese näol on tegemist väga isepäise ettevõtmisega, mis eirab nii trende kui ka seda, mida heaks maitseks peetakse. Menüü on pikk kui romaan ja kirju kui pühademuna ning kubiseb grammatikavigadest. Teenindus võib olla hea, aga on mõnikord kohutav. Ühe kindla kontseptsiooni asemel on kokku segatud ameerikalik steakhouse.

Kulinaariamaailmas talitab Talleke ja Pullike kui riik riigis: ise teen reeglid, ise nende järgi ka tegutsen. Tundub, et edukalt. Maitsvalt igatahes. Sotsiaalmeedia arvustused jagunevad kaheks: ühed kiidavad taevani, teised kiruvad maapõhja. Vahepealne hoiak, see igieestlaslik “enam-vähem” siinjuures puudub.

Kakumäe Talleke ja Pullike seadis end juba tükk aega tagasi sisse kunagise Kapten Flindi tare-tarekesse. Mingeid muudatusi sealses merelises sisekujunduses pole tehtud, endiselt on tunne, nagu viibiks vanas purjelaevas. Maiseid elukaid esindab vaid kuketopis rummivaadil.

Menüü on aga vägagi maine: liha, liha ja eelkõige liha. Pelmeenidena, kotlettidena, vorstina, steigina, ribipraena, fileena. Eesti siga, kuulus must ibeeria siga, üheks parimaks lihaveiseks klassifitseeruv angus, kana, part, tallekesed ja pullikesed nagunii. Pea kõikide liharoogade ümber hõljub kerge suitsuaroom annab tunnistust ehedast tulest. Menüüs on märgitud ka valmistusviisid: steigid valmivad Hispaaniast pärit Josperi söeahjus, mitmes roas on liha enne grillile või söeahju jõudmist läbinud vaakumküpsetuse etapi. Kõhklemata võin Tallekest ja Pullikest soovitada kõigile veendunud lihasööjatele – olgu tegemist kana, pardi, sea või veisega, kõik on oskuslikult valmistatud ja maitsvad.

Menüüs on ka mereanni- ja kalaroogasid, kuid minu kogemuse järgi ei suuda need lihaga konkureerida. Mis on ka mõistetav söögikohas, mis on end nimetanud maailma populaarsemate lihaloomade järgi.

Mitmed road tuuakse lauale kasepuust alusele sobitatud säriseval malmpannil. Kõigepealt pelmeenid, mida kattis paks koore-juustukaste, siis lõhepraad, samuti koore-juustukatte all. Kuum pann ei lase toidul jahtuda ja annab aega pikemalt mõnulemiseks.

Veinikaart annab samuti mõnulemiseks oma panuse: veinivalik, sealhulgas ka klaasiga pakutavate oma, on keskmisest rikkalikum, pealegi leidub nende hulgas selliseid, mida mujal eriti ei kohta, näiteks Hispaania Montsanti piirkonnast pärinev täidlane punavein.