Riik avastas Eestist lastevahendusäri

Artikkel

- Uudised
- Mari Mets
- 31. oktoober 2017 kell 3:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riik avastas Eestist lastevahendusäri
Eestis 2000. aastast tegutsev Tuletorni sihtasutus on otsinud siin ajalehekuulutusega probleemsetele Saksa lastele raha eest kasuperesid, ilma et Eesti riik nende tegevuse üle mingit kontrolli omaks.
200Saksa last on elanud Tuletorni vahendusel Eesti peredes.
Kui Äripäev kirjutas juunis Eestis elava Saksa-Norra päritolu ärimehe Peer Salström-Leyhi üleeuroopalisest Tuletorni võrgustikust ja selle rahvusvahelisest laste vahendamise ärist, mille tõttu algatati Norras uurimine võimaliku miljonipettuse kohta, saatis Salström-Leyh Saksa lapsi kasvatada võtnud Eesti Tuletorni peredele ringkirja.
Selles ütles ta, et Äripäeva ja Norra päevalehe Verdens Gangi (VG) ühise uurimise tulemusel avaldatu ei vasta tõele ja koostöö kõikide seniste partneritega jätkub. Samal ajal astus Salström-Leyh isiklikel põhjustel tagasi Saksa-Balti kaubanduskoja Eesti üksuse presidendi kohalt.
Eesti sotsiaalkindlustusamet aga pöördus pärast kevadisi ümarlaudu ja kriisikoosolekuid Saksa justiitsministeeriumi poole, paludes neil Salström-Leyhi ja tema eestlannast abikaasa Meeli Salströmi Eesti seadustele mitte alluv SA Tuletorn Fondi teenus senisel kujul kinni panna ehk mitte saata siia rohkem Saksa lapsi nii, et Eesti riik sellest midagi ei tea.
Lõhkumine, märatsemine või muud äärmustesse kõikuvad emotsioonid on alguses tavalised nähud.
Ly Rüüs,
sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna nõunik
Eestilt on võetud õigus otsustada
Kui näiteks Norras leitakse probleemidega kimpus lastele – kel teine valik sageli noortevangla või mõni muu suletud asutus – Tuletorni kasvatusfilosoofia järgi võimalus paariaastaseks keskkonnavahetuseks Norra riigis sees, siis Eestisse tuuakse oma noore eluga jänni jäänud lapsi ainult Saksamaalt. Peresid on neile leitud näiteks ajalehekuulutuste abil.
Probleemsed teismeeas Saksa lapsed on saabunud Eestisse siinsete ametnike teadmata. Omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitse töötajad on avastanud Saksa lapsi alles siis, kui nendega on tekkinud probleeme ja sekkuma pidanud näiteks politsei või kiirabi. Ja probleeme on nende lastega palju (loe sellest pikemalt siit).
Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse juht Eve Liblik ütles, et juhtumeid, kus laste või neid ümbritsevate inimeste heaolu on olnud ohustatud, uurivad praegugi nii politsei kui amet ise.
Enamasti suunatakse Saksa lapsed elama väikestesse maakohtadesse, mitte suurematesse linnadesse. Nad ei käi siin koolis, vaid on kogu perioodi koduõppel, esimestel kuudel ei saa nad ka koju helistada.
Lapsi vastu võtvate perede ühe või kahe liikme jaoks on see töö, mille eest maksab Tuletorn neile palka. Aastatega on jõudnud Eestisse nii ligi 200 umbkeelset Saksa noorukit, igal aastal ca 15, praegu elab Eestis 10 Tuletorni vahendusel saabunud Saksa last. Tuletorni juht Meeli Salström jättis vastamata küsimusele, kas praegu tuuakse edasi Saksa lapsi Eestisse, öeldes, et praegu arutavad nad Eesti ametkondadega, kas ja milliseid muudatusi dokumentatsioonis ja protsessis teha.
Norras uuritakse veel praegugi, kas Peer Salström-Leyh (pildil) rikkus seadust, viies Tuletorni Norra haru raha riigist välja, s.h Eestisse.Foto: Tore Kristiansen
Tuletorn: riik teadis meie tegevusest
Salström ütles, et kõikidest Saksa lastest teavitatakse nende kohalejõudmisel kirjalikult kohalikku omavalitsust ja senini sotsiaalministeeriumi, nüüd sotsiaalkindlustusametit (viimases loodi mullu lastekaitse osakond). Seega teab Eesti riik tema sõnul, kus ja kelle juures lapsed elavad. Ta lisas veel, et Tuletorn Fond ei vahenda lapsi, vaid tegeleb laste kasvatamisega ja ka vastutab nende eest.
Eesti justiitsministeeriumisse jõuavad kõik vajalikud dokumendid Salströmi sõnul Euroopa Liidus lastekaitsealast koostööd reguleeriva Brüssel II määruse järgi, mille alusel suhtlevad omavahel riigid ehk antud juhul Eesti ja Saksamaa. Sellest lähtudes peseb Tuletorn oma käed Eesti riigi teadmatusest või selja taga tegutsemisest puhtaks. „Oleme kursis, et justiitsministeeriumidevahelises suhtluses on olnud viivitusi ja selle protsessi optimeerimisega tegeletakse. Siiski on selge see, et lapsed viibivad Eestis seaduslikult, sotsiaalkindlustusamet ja kohalikud omavalitsused on informeeritud.“
Kui Salströmi kinnitusel teavitavad nad riiki Saksa laste kohale jõudmisel, siis Liblik ütleb, et juba enne loa andmist lapse paigutamiseks kasuperesse või hooldeasutusse teises ELi riigis peab lapse elukohariik konsulteerima teise vastava asutusega. Saksamaa ei ole aga oma lapsi paigutades sellist konsultatsiooni teinud ja Eesti pole saanud ka oma seisukohta laste vastuvõtmiseks üldse kujundada. Tuletorni toodud lapsed on siin ühel hetkel lihtsalt kohal olnud ja riik on nad avastanud tagantjärele. Selle eest Tuletorn aga vastutust enda õlule ei võta.
Eesti palve Saksamaale: paneme sellise teenuse kinni
Juunis kohtus rahvusvahelisele lapsendamisele spetsialiseerunud sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna nõunik Ly Rüüs Brüsselis Saksa justiitsministeeriumi esindajatega, kellele edastas Eesti ühese seisukoha: palun lõpetage Tuletorn Fondi kaudu Saksa laste Eestisse saatmine, sest see teenus ei allu Eesti seadustele. „Saksa ametnikud peavad nüüd mõistma, et sellise teenusega pole Saksa laste õigused siin riigis tagatud,“ lausus Rüüs.
Eesti kavatseb teavitada eraldi ka kõiki Saksa noorsooameteid (kokku üle 600 eri omavalitsustes), et nemadki oma justiitsministeeriumisse rohkem avaldusi Saksa Tuletorni ehk Leuchtfeueri sihtasutuse kaudu laste Eestisse saatmiseks ei lähetaks, kuni olukorras on selgus. Sellise keskkonnavahetuse sobilikkuse üle ühele kindlale lapsele otsustab just nimelt kohalik noorsooamet, kes pakub selle lapsele ja vanematele välja.
Rüüs rääkis, et Salströmide teenus on saanud nõnda töötada, sest Euroopa Liidus ei takista miski lapsi siia saatmast – piirid on lahti. Sageli on jõudnud ametlikud dokumendid laste kohta Eesti justiitsministeeriumisse pool aastat pärast seda, kui Saksa laps juba mõnes Eesti peres elab.
Rüüs selgitas, et kõik joondub küll Salströmi viidatud lastekaitsealast koostööd ja vanemlikku vastutust sätestava Brüssel II määruse järgi, selle järgi võib saata küll lapsi kasuperedesse ühest Euroopa riigist teise, kuid see peab olema vastavuses mõlema riigi seadustega. Paraku ei luba Eesti seadused saata Saksa lapsi siia nii, nagu on Tuletorn seda seni teinud – läbimata siinseid riigiameteid ja sotsiaaltöötajaid.
Tuletorni heaks töötavate kasvatajate töölepingute lisades oli varem isegi eraldi välja toodud Saksa kogemuspedagoogika liidu nõue, mille järgi tohib saata Saksa lapsi välispartnerite juurde vaid siis, kui võõrustava maa vastava ametiga on sõlmitud selleks kokkulepe. Salström aga ütleb, et praegu kehtivates lepingutes sellist nõuet ei ole. „Seega ei ole Tuletorn Fond ühtegi kehtivat nõuet rikkunud.“ Nii polegi olnud Eesti riigil korralikku ülevaadet sellest, kui palju lapsi siin elab ja millega nad tegelevad.
Iga Eesti territooriumil oleva lapse heaolu on oluline ja järeleandmisi siin teha ei tohi. Mullu jõustunud lastekaitseseadus on loonud selleks uusi võimalusi, sh on sotsiaalkindlustusametile antud ülesandeks rahvusvaheliste lastekaitsealaste juhtumite lahendamine.
Tean, et sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakond teeb Tuletorni juhtumi asjus juba viimased 10 kuud koos teiste osapoolte, sh Saksamaa ametkondadega, intensiivset tööd lahenduste leidmiseks.
Kaia Iva,
sotsiaalminister
17 aastat tegevust väljaspool Eesti seadusi
Kasu- või asendusperede leidmine saab Eesti seaduste järgi toimida ainult niipidi, et omavalitsus ise leiab lastele sobivad pered, tehes neile kohustusliku nn PRIDE-koolituse ja korraldades kogu ettevalmistuse psühholoogilisest nõustamisest tervisekaitse kontrollini. Seejärel saab sõlmida kasupere KOViga lepingu asenduskodu teenuse pakkumiseks.
Kui Eestisse tuuakse muukeelseid probleemlapsi, on Eestis muidu seadusega nõutud koolituste läbimine asendusperedele Rüüsi sõnul erakordselt tähtis, sest need lapsed on niigi käitumisprobleemidega ja kohanemisraskuste tõttu võivad nad algul veel eriti ärevad olla. „Lõhkumine, märatsemine või muud äärmustesse kõikuvad emotsioonid on alguses tavalised nähud,“ lausus Rüüs (loe sellest pikemalt siit).
Tavaline äri
Kuna aga pärast aasta algusest kestnud arutelusid ja vaidlusi sotsiaalministeeriumi, lastekaitse, lasteombudsmani ja juristidega on jõutud järeldusele, et Tuletorni pakutav teenus ei ole sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses ei asenduskodu- ega ka muu sotsiaalteenus, ei laiene neile seetõttu ka asenduskodu tegevusloa nõue ehk neid ei saa kohustada kõikideks nendeks koolitusteks.
Seega tegelevad Salströmid praegu seaduse silmis hariliku ettevõtlusega ja tuleb juhinduda üldisest ettevõtlusvabaduse põhimõttest. Ometigi ei tohi lapsed Saksamaalt riigiga konsulteerimata Eesti asendusperedesse elama asuda. „Tegemist on praegu ja tulevikus ettevõtlusmaastikul tegutseva teenuse osutajaga, kelle vahetud kliendid on Saksamaalt pärit lapsed ja teenuse ostjaks on meile teadaolevalt sealne kohalik noorsooamet,“ ütles Liblik.
„Tegevuse alguses pöördusime Eesti ametkondade poole litsentsi küsimuses. Siis öeldi, et litsentsi ei ole vaja. Niipea, kui selline nõue tekib, taotleme ka litsentsi,“ lausus Salström.
Tõsi, Tuletorni pered saavad koolitusi Saksa noorsooametnikelt, kes Tuletorni kasvatajate sõnul sageli siin käivad. Murelaste mõneks ajaks uude keskkonda viimine tugineb Saksa kogemuspedagoogide välja töötatud põhimõtetele, aga Eestis elades on need lapsed niiviisi Eesti riigi kontrolli alt täiesti väljas ja ka Saksamaalt pole siin kedagi nende eest kostmas. Viimasel aastal sotsiaalkindlustusametis pidevalt laual olnud Tuletorni teenuse puhul ongi olnud üheks võtmeküsimuseks eestkoste – kes nende laste eest siin vastutab?
Salströmi sõnul viibivad Saksa lapsed Eestis eestkostja volitusel samamoodi nagu vahetusõpilased. Lapsevanem saadab vanemlikke õigusi kasutades oma lapse Eestisse, asudes ise eestkostjana Saksamaal. Ta märkis, et kõik lapsi puudutavad otsused, mis väljuvad igapäevaelu raamidest, kooskõlastatakse vanemaga. „Seega täidab eestkostja oma kohustusi, isegi kui ta viibib teises riigis.“
Peer Salström-Leyhi Euroopa kasvatusperede võrgustik sai alguse 90ndatel Portugalis.
Saksamaal Mainzis sündinuna oli ta töötanud üle kümne aasta erinevates laevafirmades, kui hakkas tegelema sotsiaaltööga.
Esimesed Saksa lapsed tulid Eesti kasvatusperedesse 2000. aastal. Kasvatusperesse saadavad Saksa kohalikud noorsooametid paariks aastaks lapsed või noorukid, kellega ei tule bioloogilised vanemad, kasupere või lastekodu toime. Laps osaleb kasvatuspere elus, on vähemalt esialgu koduõppel. Kasvatuspere jaoks on see töö, mille eest makstakse palka.
Järgneva 15 aasta jooksul on rajanud Salström-Leyh Tuletorni sihtasutusi veel kuues Euroopa riigis. Suurt osa tegevusest juhitakse Stiftung Leuchtfeuerist Kölnis, mis on omamoodi sihtasutuste emaettevõte.
Lisaks asutajarollile on Salström-Leyhil keskne positsioon pea kõikides sihtasutustes. Pea sama olulisel kohal on Tuletorni võrgustikus tema eestlannast abikaasa Meeli Salström, kes on ka SA Tuletorn Fond juhataja.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Keskkond
- Seadused
Hetkel kuum