Hiina rõivaäri on hääbumas

Teist põlve rõivaste tootmisega tegelev Pan Jing on enam kui mures. Ta on oma putka püsti pannud Canton Fairil, Hiina suurimal, kaks korda aastas toimuval ekspordi- ja impordimessil ning riputanud putka külge sildi, mis ütleb, et ettevõtte toodetel on lõpumüük ning kel raha, võib talle kuuluva tehasegi ära osta.

Selline otsus pole Pani perele tulnud kergelt. Tema ja ta isa on tekstiiliäri ajanud enam kui 30 aastat ning esmakordselt on nad nii suurtes raskustes. Äriga alustati 1986. aastal, mil Hiinast hakkas tasapisi saama tekstiili- ja rõivatööstuse keskus, vahendab CNBC.

Pani sõnul on ta üritanud küll oma ärile hoogu juurde anda, ent edutult. Nõudlus on kahanemas ning padjapüüride ning pajalappide hunnikud ootavad nukralt ostjaid.

Pani lugu ilmestab küllaltki elavalt Hiina rõiva- ja tekstiilitööstuse laiemat pilti.

Hiina turuosa globaalses tekstiilitööstuses oli 2016. aastal 35,8%, kukkudes aasta varasemaga võrreldes 1,8% jagu. Turuosa vähenemise põhjuseks on kahanenud nõudlus USAs, Euroopa Liidus ja Jaapanis.

Maailma Kaubandusorganisatsiooni andmeil on alates 2014. aastast Hiina tekstiili- ja rõivaeksport üksnes kukkunud. Kui 2014. aastal jäi näitaja 236 miljardi dollari manu, siis 2016. aastaks oli see vajunud juba 206 miljardi dollarini.

Hiina tolliandmete järgi näitas rõivaste kui ka muude sinna juurde kuuluvate vidinate eksport möödunud aastal 0,4% langust võrreldes 2016. aastaga, samas tekstiilieksport edenes 4,5%.

Kõige selle juures räsivad ettevõtjaid aina suurenevad palgad. Hiinas Shenzhenis on keskmine palk umbes 280 eurot, samas kui Kagu-Aasia riikides on see vähemalt kaks korda madalam.

Analüütikud on hinnanud, et Hiina ja USA potentsiaalne kaubandussõda jätab tekstiiliäri sisuliselt puutumata. Seda peamiselt seetõttu, et Hiina rõivabrändid ekspordivad võrreldes teiste sektoritega USAsse suhteliselt vähe. Samas on USA rõivabrändid oma tegevust ja tootmist mitmekesistanud, mis tähendab, et üha vähem suundutakse Hiinasse eesmärgiga toota.

Möödunud aastal tehti küsitlus USA 34 suurema rõivafirma juhi seas ning sellest selgus, et esimest korda vähenes võrreldes aasta varasemaga nende tippjuhtide arv, kes näevad Hiinat peamise tootmispartnerina.  

USA moetööstuse assotsiatsiooni andmeil ei panusta rõivatootjad enam ühele riigile. “Varasemast Hiina-ja-kõik-teised-mudelist on saanud Hiina-ja-Vietnam-ja-kõik-teised-mudel,” teatas assotsiatsioon. Uuringute kohaselt on paljude USA rõivabrändide jaoks kujunenud välja olukord, kus kolmandik toodangust tehakse Hiinas, kolmandik Vietnamis ning ülejäänud kolmandik mõnes muus riigis.

Samas ütles Delaware’i Ülikooli moe- ja rõivavaldkonna professor Sheng Lu, et “Made in China” (“Toodetud Hiinas”) ei hakka oma rolli siiski päris kaotama. Oma regioonis on Hiina suur tekstiiliäri endiselt. Lu arvutuste kohaselt kerkis Bangladeshi tekstiiliimport 2005. aasta 39% tasemelt 47% tasemeni 2015. aastal. Sarnaseid trende võib näha ka Vietnami, Kambodža ja Malaisia puhul.

Selle asemel võiks Lu sõnul vaadata, kui kalleid tooteid tulevikus näiteks Vietnamis ka Kambodžas toodetakse. Selle põhjal saab mõõta ka Hiina tekstiilitööstuse edu.