Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kallis hobi, mis õpetab loodusest lugu pidama

29. november 2014, 10:00
Hobijahimees Ilo Rannu sõnul on jahipidamisest 99% vaikset aega, mil loomi jälgitakse.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141129/VARIA/141129633/AR/0/Ilo-Rannu.jpg

Üldiselt võib jahipidamist pidada pigem kalliks hobiks, aga nagu teisigi hobisid, saab seda harrastada ka igaühele taskukohasel tasemel.

Tavapärane ettekujutus jahil käimisest on midagi filmilikku – klähvivad koerad ja suur kamp relvadega mehi, seljas oranžid vestid, kogunevad hommikul metsaserval, et jahile minna. Järgmises kaadris tullakse metsast välja juba kütitud loomadega.

Tegelikult on see vaid murdosa jahist, mis ei käi iial nii kiiresti. Suure osa ajast ümbritseb jahimehi looduse otsatu vaikus.

“Mina käin jahil, sest on loodus ja seal on rahulik, 99% ajast on vaikne,” ütles Kitman Thulema juht Ilo Rannu, mitmendat põlve jahimees. “Jaht koosneb suures osas jälgimisest – lõviosa ajast käiakse metsas jälgimas, loomi loendamas, jälgi lugemas ning uurimas, kus loomad liiguvad, aga ka lisasöötmist tegemas,” rääkis Rannu. Jahil käimine tähendab tema sõnul eelkõige loodusearmastust ning loodusega sina peale saamist.

Loomi püütakse võimalikult vähe häirida

Ulukite loendamine on Rannu sõnul oluline mitmel põhjusel. Jahimeeste loenduse põhjal tehakse riiklikke jahinduskavasid, mis määravad, kus ja keda küttida tohib, ning teiseks peab küttimiseks teadma, kus loomad asuvad. “Ei ole nii, et lähed lihtsalt metsa ja hakkad loomi häirima. Tegelikult on jahimehed selgelt häirimise vastu.”

Ajujahti, kus suure seltskonna abil aetakse piiratud metsaalal loomad küttimise eesmärgil liikvele, nimetas Rannu loteriiks, kuna tõenäosus, et loom pika kütiliini moodustavatest jahimeestest just sinu ette jõuab ning on seejuures õige loom, kelle küttimiseks on luba antud, on väga väike. “Jahtimise puhul on ülioluline täpsus – nii laskmisel, aga veelgi enam täpsus selles, et kütid ­õiget looma,” märkis Rannu. Ta lisas, et selleks ajaks, kui ta oma relvast esimese jahilasu tegi, oli ta ajujahtidel osalenud juba viis aastat.

Kuigi üldiselt nimetab Rannu jahipidamist kalliks hobiks, saab seda harrastada ka igaühele taskukohasel tasemel. “Minul on kolm suhteliselt odavat relva, natuke üle 1000 euro maksvad jahirelvad. Aga saaks ka odavamalt. Samas tean inimesi, kel on Austrias teha lastud käsitöörelvad, mis maksavad 100 000 eurot.” Kalliks teeb jahipidamise aga just see 99% vaikset aega. Neil, kes on rohkem kui pühapäevajahimehed, võib vaja minna kas suuremat autot või jahikoertega jahil käimiseks lisaks pere­autole ka jahiautot.

Oluline on õige riietus

Jahindusega tutvuse tegemiseks pole muud vaja kui head vettpidavat kihilist riietust ning soovi ja tahtmist kogenud jahimeeste seltsis metsakülastusel kaasa lüüa. Rannu usub, et jaht on Eestis kõikidele kättesaadav. Ta lisas, et keskmine Eesti jahimees on pigem vanemaealine kui noor. “Eesti jahimees on enamasti pensionär või pensionieelik. Noori on jahimeeste seas üldiselt vähe.”

Samuti on ta näinud, kuidas aastakümneid jahil käinud mehed mingil hetkel jahirelva fotoaparaadi vastu vahetavad, et küttimise asemel edaspidi loomi, loodust ja jahti jäädvustada.

Millistele inimesele jaht sobib ja millistele mitte? “Tasakaalukas peab kindlasti olema ja peab suutma kiiresti õigeid otsuseid langetada,” vastas Rannu. Lisaks peab olema järjekindel, püsiv ja seltskondlik, kuna klubilise tegevuse osa on suur, loetles Rannu, kes on jahiluba kandnud üle kaheksa aasta, kuid on jahindusega kokku puutunud juba 30 aastat.

Pärnumaa Jahimeeste Liidu tegevjuht Eero Nõmm tõi välja, et näiteks vere talumine ei ole jahimeheks hakkamisel kriteeriumiks. “Inimesed tajuvad tihti looma ja inimese verd erinevalt.” Ta lisas, et talle meeldiks, kui tõeline jahimees oskaks enda ümber keskkonda ja loodust hinnata, oskaks olla tasakaalukas ja mõistaks, et esimese hooga ei pea alati looma küttima asuma.

Kirjutatud ja kirjutamata reeglid ehk jahieetika

Jahipidamise juures on väga oluline jahieetika ehk jahimeeste kirjutamata reeglid. Nõmme sõnul peab arvestama, et sellest üksi ei piisa, kui jahiseadus on peas. “Hea tava on, et emaslooma ei kütita kunagi poegade eest ära ja tugev elujõus isasloom jäetakse ellu,” tõi ta näiteid.

Nii Rannu kui ka Nõmm rõhutasid ohutuse ja distsipliini olulisust. “Kui ühisjahi korras läheb suur hulk mehi püssidega metsa, peab kord ja distsipliin hea olema. Selleks valivad jahimehed endale jahijuhataja, kellel on suur vastutus.” Rannu lisas, et ühtegi jahijuhataja korraldust ­eirata ei või.

Millest alustada?

Pärnumaa Jahimeeste Liidu tegevjuht Eero Nõmm soovitab algajal jahihuvilisel alaga tutvumiseks esmalt jahil kaasas käia ning vastavat kirjandust uurida.

Umbes poolteist kuud kestvaid koolitusi, mille järel eksami sooritanutele väljastatakse jahitunnistus, korraldatakse Pärnumaal, aga ka mujal Eestis korra aastas – kevaditi. Mõnel pool ka teist korda aastas – sügisel. Päris igas maakonnas koolitusi ei toimu.

Koolituse teoreetilises pooles käiakse läbi sellised teemad, nagu ulukihoole, ulukibioloogia, jahialased õigusaktid, keskkonnakaitse, jahipidamine, jahirelvad, laskemoon ja laskmine ning esmaabi. “Koolitus lõpeb jahinduse teoreetilise ja praktilise koolituse eksamitega. Teoreetiline eksam on kirjalik, laskekatsed sooritatakse lasketiirus,” märkis Nõmm.

Ka juba tegevad jahimehed armastavad aeg-ajalt oma teadmisi värskendada ning nii korraldavad nad ise endale täiendkoolitusi, mida riik ja seadus neilt ei nõua. Näiteks valiklaskmise koolitused ja söödapõllu rajamise koolitused, loetles Nõmm ning lisas, et õpetama kutsutakse lektoreid ka väljastpoolt Eestit.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
29. November 2014, 09:57
Otsi:

Ava täpsem otsing