Jälgides reaktsioone, mis järgnesid II kvartali majanduskasvu avaldamisele, jäi mulle mulje, et Eesti riiki ja inimesi on tabanud suur õnnetus. Näiteks teatas teisipäevases “Aktuaalses kaameras” saatejuht, et 6,5 suurune majanduskasv on Eestile liig mis liig ja soovis Eesti Panga asepresidendilt teada, mida keskpank võtab ette probleemi lahendamiseks.

Kui olla irooniline, siis “probleemi” lahenduseks on tööpuuduse suurendamine ja ettevõtete investeerimistegevuse administratiivne pidurdamine, sest just tööhõive paranemine ja investeeringud on need, mis on Eesti majanduskasvu ja sisemaist nõudlust viimastes kvartalites vedanud.

Ülemöödunud ja ka veel möödunud aastal, kui tööpuuduse näitaja oli Eestis 12–13, rääkisid analüütikud, poliitikud jt, et Eesti majandusarengu peamiseks takistuseks on kõrge tööpuudus. Nüüd, kui tööpuuduse näitaja on viie aasta madalaimal tasemel, on jälle kuri karjas.

Poliitikauuringute keskuse Praxis ühes analüüsis väideti, et Eesti loomulik töötus ehk töötuse tasakaalutase on 7. Kuna Eestil on see näitaja pikka aega olnud märgatavalt kõrgem, siis oleme viimastel aastatel jäänud ilma umbes 2,4–2,8 SKPst.

Investeeringud ja palgakasv

Kui tööpuudus vähenes viimase kolme kvartali jooksul 11,9-lt 9,4-le ja samas keskmine palk suureneb 10 tempos, siis on loomulik, et majanduskasv kiireneb. On ka loomulik, et paralleelselt sissetulekute ja kindlustunde suurenemisega kasvab inimeste laenuaktiivsus. Inimesed teevad õigesti, et kasutavad ära soodsat intressitaset ja parandavad elamistingimusi.

Mind häirib analüütikute kahepalgelisus. Kui on vaja teha europropagandat, räägivad analüütikud, et Eesti liitumisel Euroopa Liiduga kiireneb meie palgakasv, väheneb tööpuudus, majandusareng muutub stabiilsemaks. Kui ma aga sellise ilusa tulevikunägemuse toel võtan eluasemelaenu, et 1970ndate alguses ehitatud paneelmajas asuv korter uuema vastu vahetada, siis hakatakse rääkima kinnisvarakriisist. Kuidas saab keskmisel Eesti inimesel tekkida probleeme kinnisvaralaenu tagastamisega, kui keskmise eestlase sissetulek tänu euroliidule jõudsalt suureneb?

Teine Eesti majandusarengut pärssiv tegur, millele analüütikud alles paar aastat tagasi viitasid, oli ettevõtete passiivne investeerimistegevus. Nüüd on investeeringute maht suurenenud ja jälle oleme probleemi ees: imporditavad seadmed on suurendanud meie jooksevkonto defitsiiti. Kui me aga ei investeeri, ei tegele toote arendusega ja ei otsi võimalusi tootmise efektiivsemaks muutmiseks, siis ei suuda me ka tulevikus välisturgudel konkureerida.

Analüütikud väidavad, et Eestit ähvardab majaduse ülekuumenemine. Liiga kiiresti kasvab sisemaine nõudlus, mis paljuski tugineb laenurahal. Tegelikult on praeguses olukorras sisenõudluse kasv loomulik. Kuna välisturgudel on nõudlus Eesti ettevõtjate toodete järele vähenenud, siis on ettevõtted pööranud varasemast rohkem tähelepanu koduturule. Kui Eestis toodetud juustu või päevasärke ostetakse Saksamaal või Rootsis vähem, siis üritab ettevõtja oma toodangut realiseerida Eestis. Ta teeb allahindlusi, erinevaid kampaaniaid.

Selline pidu ei saa kesta pikka aega, sest sisenõudlusel tuginev kasv ei ole jätkusuutlik, vaieldakse mulle vastu. Aga mis oleks siis meile praeguses olukorras parem alternatiiv? Tugev sisenõudlus aitab vähemalt natukenegi ettevõtetel leevendada välisturul tekkinud probleeme.

Kes siis on meie majanduse hauakaevajad?

Vaatame, millised paharetid on siis süüdi selles “katastroofilises” 6,5 suuruses majanduskasvu numbris. Hotellikett Hilton ning mitmed lennu- ja laevafirmad on oma broneerimiskeskused toonud Eestisse. Kreenholmi omanikud on toonud Rootsist tootmise Narva vabrikusse. Kommivabrik Kalev hakkas endale Tallinnast välja uut tehast ehitama. Ameeriklased on olnud Muuga sadamas ametis teraseterminali ehitamisega. Eesti Raudtee importis Eestisse Ameerika vedurid, et parandada raudtee läbilaskevõimet ja suurendada kaubavooge. Narva elektrijaamas vahetatakse energiaplokke. Üks trükikoda liisis endale uue trükimasina, et välisturule minna. Väikefirmad investeerivad kauplustesse ja turismitaludesse, et vältida nende sulgemist.

Eestlane on nagu paha siga, kellel kord on maa külmund ja siis jälle kärss kärnas. Paar aastat tagasi pärssis Eesti majanduskasvu kõrge tööpuudus ja passiivne investeerimistegevus. Nüüd on tööpuudus vähenenud ja investeeringud suurenenud ning jälle ei ole rõõmustamiseks põhjust.

Mina arvan küll, et II kvartali 6,5 majanduskasv oli Eestis selle nädala kõige parem uudis. Me oleme hakanud oma ressursse kasutama paremini. Tööpuuduse vähenemine näitab, et kasutame paremini inimressurssi. Selleks, et tehased ja nendes olevad seadmed suudaksid tulevikus tulusalt töötada, peab neid hooldama ja uuendama. Ja ka seda oleme viimase pooleteist aasta jooksul päris jõudsalt teinud.

Saada SMSigaSaada e-postigaTrüki