EUR/USD-0.31%
1.3237
1280.52
3098.50
Dow Jones-0.08%
17025.45

Ülo Rekkaro toidumaailm

16.05.2012
Kairi Oja

Ülo Rekkaro puhul ei ole sugugi liiast väita, et üle poole oma teadlikust elust on teda ümbritsenud toiduained. Tõsi,  aegade jooksul on need olnud erinevad – leivad-saiad, maitseained ning erinevad valmistoidud. Ta on juhtinud mitut toiduainetetööstust ning olnud Eesti Leivaliidu president. Mida mees ise asjast arvab ning kuidas ta toidumaailma sattus, uurime lähemalt.

Eks iga algus ole sageli juhustega seotud, nii ka Ülo Rekkaro lugu – toiduaineteni jõudis ta sõbra soovituse kaudu. “Noorena ei tea me üldjuhul väga selgelt, mida tulevikuga peale hakata. Minu eest lahendas sõber selle küsimuse ära, soovitades mulle Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ühiskondliku toitulustuse eriala. Argumente selle kooli kasuks oli kogunisti kaks – esiteks võluv asjaolu, et seal õppis palju tüdrukuid ning teisalt said poisid tänu sellele ka lihtsamini sisse,” räägib Rekkaro.

Pärast kooli viis saatus Rekkaro aastal 1984 kokku toona ilma teinud toitlustuskoondisega. Viimane hõlmas tollel ajal ülimenukaid toiduga tegelevaid ettevõtteid, nagu näiteks Tallinn Varietee ja Gloria.

Tema esimeseks ametiks selles süsteemis sai teeninduse organiseerimise osakonna juhataja. “Pidin kontrollima restoranide teeninduse taset – kelnerite töö kontroll, isegi  restorani sisse saamisega seonduv oli minu rida,” räägib Rekkaro.

Edasi viis juhus aastal 1993 mehe Tallinki kaubandusjuhi ametini, kus tema ampluaaks sai järgmiseks kolmeks aastaks samuti kõik toiduga seonduv. Ent õnn jäi sel korral üürikeseks – struktuurimuudatustega seoses saabus ka töösuhte pidulik lõpetamine koondamise näol.

“No eks ma olin alul ikka veidi löödud, kuid Fazeri toonase juhtkonna meelest oli tegemist hea uudisega, kuna olin taas tööturul saadaval! Kaua ei mõeldudki ning nii sai minust jaanuaris 1997 leivatööstuse juht,” jätkab ta.

Rekkaro meenutab Fazeris veedetuad aega heldimusega: “Ei, ilus aeg oli. Fazeris avastasin ma enda jaoks tootmise ning kõik see avas toidumaailma ikka tunduvalt sügavamalt. Ja kuna aeg oli veel selline varakapitalistlik, siis õppisime pidevalt kogu organisatsiooniga. Tootmist, elamist, kõike,” jutustab Rekkaro.

Järgnesid 1,5aastane töösuhe ASiga Paulig, sügisel 2007 jätkas toona juba kogenud juht hoopis Saaremaal asuvas kalatööstuses, asudes juhtima ettevõtet AS Vettel. “Elu oli tol ajal võrdlemisi Saaremaa-keskne ning koju sai vaid nädalalõppudeks. Kuid kahtlemata oli väga rikastav kogemus.”

Kogemused lisandusid, enesekindlust mõistagi ka. Nii otsis aastal 2007 Rekkaro üles tema praegune tööandja Lunden Food OÜ. Ta sattus silmitsi valikuga, kas jääda kalatööstusesse või minna edasi. Siiski sai võimalus midagi nullist üles ehitada temas võitu ning nii asus mees tööle OÜ Lunden Food juhatuse liikmena ning tegevjuhina.

Tollel ajal oli praegusest Lunden Foodist olemas vaid krunt ning emaettevõtte poolt registreeritud ettevõte Eestis.Kõik läks aga kenasti ning 2011. aastaks oli Lunden Food Äripäeva toidutootjate TOPi esikohal. Kuidas see juhtus, ei oska Rekkaro täpselt öelda. Kuid ta on kindel, et kui midagi südamega teha, lähevad asjad üldiselt ka õnneks.

Lundeni põhitegevus on valmistoitude valmistamine, algselt on peamine fookus olnud erinevatel einevõileibadel, mistõttu Rekkaro mõneks ajaks isegi “võileiva-businessmani” kuulsuse saavutas,  kuid aja jooksul on lisanud  kõikvõimalikud valmistatud ning jahutatud/ külmutatud toidud ning sortiment on rikkalik.

Lunden Foodi üks olulisemaid partnereid  on Statoil bensiinijaamad, seda kaubamärk Made to Go all, mida Statoil oma privat-label’-ina müüb.

Lundeni kaup on suunatud peamiselt Soome turule, teisena reisilaevadele, alles kolmandal kohal on Eesti turg. Tõsi, reisilaevade varustajana on alustanud omal ajal OY Lunden AB, emaettevõte Soomes. Ekspordiks läheb pea 60% kogu toodangust.

Soomes on Lunden tuntud kui Jalostaja kaubamärgi esindaja.

Lunden Food asub Loo alevikus, sealsamas toimub ka tootmine. Tööd antakse ligi 120 inimesele. Äri laieneb jõudsalt ning Rekkaro on rahul.

Loovus, paindlikkus, usaldusväärsus. Aastal 2011 tegi Lunden sammu edasi, ehitades välja ettevõtte kinnistul olnud hooned (garaažid jmt) külmutatud toodete osakonnaks. “Eks sellega avardasime oma väljavaateid turiul kindlasti, külmutatud toiduainete osakaal kasvab tänases toiduäris tempokalt,” märgib ta.

Lunden Foodi kohta võib lugeda kirjeldust “dieettoitude valmistamine, homogeenitud toiduained jne.”  See on kirjeldus, mis Rekkaro sõnul kohe selgelt eksitav on. “No kindlasti on meie toidud tervislikud, elame ju tänapäevases maailmas ning oleme partneriks valmistoitude vallas Statoilile. Seega vastavad meie tooted igati maailmaklassi nõuetele,” lisab ta.

Majanduskriisi mõjudest ei pääsenud ka Lunden Food, kuid ei valitud rada luua selgelt odavamaid tooteid, kasutades odavamat toorainet. “Sellist lähenemist ma tõesti ei poolda – niisugusest kuvandist on hiljem väga raske lahti saada,” sõnab Rekkaro.

Väga head koostööd teeb Lunden Hagariga, väärtuste tasandil lähtutakse kõiges kolmest põhiväärtusest – loovus, paindlikkus ning usaldusväärsus.

Rekkaro leiab, et kord paika pandud põhimõtete juurde peaks ettevõte ikka ajas jääma ning neid ei tohiks iga natukese aja takka muuta. “Kui väärtusetuid,  A4-dele ja A3-dele kirja pandud lõputuid strateegiaid ja missioone saab küll palju, kuid neist reaalsuses kinni ei peeta, ei ole kõigest sellest kasu. Meie püüame jääda lihtsate, kuid kindlate põhimõtete juurde,” räägib Rekkaro.

Parim, kuid mitte iga hinna eest. Rekkaro peab end hingelt ja olemuselt ettevõtjaks, see on selgelt elustiil. Ta peab enda puhul peamiseks “käimatõmbajaks” pidevat  tulemustele orienteeritust. Tema isiklikuks motoks on “Olla parim, kuid mitte iga hinna eest!”

“Iga juht peaks oma rolli ikka välja kandma, nii nagu mees peab ülikonna välja kandma. Olulisim on autoriteet ning et kurss on selgelt paigas. Kuigi, ka laev peab kurssi vahel väga ootamatult muutma. Titanicu puhul jäi see veidi hiljaks, kõike lihtsalt ei saa alati ette näha,” sõnab ta elutargalt. Inimestele, kes mõlgutavad mõtteid ettevõtjaks hakkamisest, soovitab Rekkaro alustada eneseanalüüsist.

“Oluline on ausalt läbi mõelda, kas ja kui palju suudetakse endaga korraga kaasas kanda. Nimelt kaasas kanda! Ettevõtte omanikuna ei ole sul ju ajalist piiri, mil tööpäev lõppeb ja uus algab, kõik toimub justkui 24 h. Ja kõik lihtsalt pole selle jaoks loodud,” leiab ta. Küll aga kasvab tunnetus aastatega, ning samas julgustab ta inimesi siiski võtma riske ja kuulama oma südame häält. “On selge, et kui millessegi usud ja stoilise järjepidevusega selles suunas toimetad, jõuad suure tõenäolisega ka sihile. Kindel on, et kui ei proovi, ei jõua kohe kindlasti.”

Rekkaro hinnangul on meie kodumaine toidutööstus kindlasti maailmas konkurentsivõimeline, üldjuhul on määravaimaks ettevõtte esimesed sammud – investeeringute ulatus, messid ning muul moel ettevõtte kiire nähtavakstegemine.

“Kui esimesed sammud pole piisavalt jõulised, on hiljem raske reele saada.” Väga suur tugi ja abi on tema sõnul ka toiduainete tööstuste liidust. “Meil on selles osas ikka kõvasti tööd tehtud, arvan, et seda mõtet jagavad kõik praegused liidu liikmed,” on Rekkaro kindel.

Kohaliku toidutootja edukuse määraks on Rekkaro hinnangul kindlasti suutlikkus müüa Eestist väljapoole. Põhjusena, miks siia tulla tahetakse, näeb ta lisaks soodsale ettevõtluspoliitikale veel ka eestlase töökust: “Mujal maailmas hinnatakse meie töökust, suhtumist. Teatakse, et meil lõpeb tööpäev, kui tellimused on täidetud.”

Rekkaro ei hinda stereotüüpset lähenemist, et kõik meie suuremad toidutootjad, kes on välisettevõtete omandis, viivad meie toidukultuuri kuidagi Eestist kaugemale või mõjutaksid selle arengut omale sobivas suunas ja leiab, et on üsna loomulik, et mitme meie tootja omanik on väljaspool Eestit, et meie riigi arengusse investeeritakse. 

“No näiteks Fazeri ning Lundeni omanikud on täiesti selged Eesti patrioodid – nende suurim soov on kinnitada kanda siinsel turul ajaliselt väga pikas perspektiivis, kuid seda saab teha ikka kohalikku turgu arvestades, ning toiduturg on ju kohaliku kultuuri suhtes iseäranis sensitiivne, toitumiskultuuri ei saa muuta kiiresti, ja kui midagi ikka omaks ei võeta, siis ei võeta.”

Rekkaro on kolme lapse isa – abikaasaga elab ta linnast väljas ja on üsna maalähedaste arusaamadega, koos tegeletakse koduaia ning majapidamisega. “See ongi kvaliteetaeg. Konkurentsitult!”

Kes on kes

  • Ülo Rekkaro

Sündinud: 1958 Raplas
Keeled: eesti, vene, inglise, soome, saksa.
Ametikäik:
praegu OÜ Lunden Food juhatuse liige
2004–2005 OÜ Vettel  juhataja
2003–2004 ASi Paulig Baltic turundus- ja müügidirektor
1997–2003 ASi Fazer Eesti  juhatuse esimees   
1993–1996 Tallinki kaubandusjuht  
Balti Veski nõukogu liige alates aastast 2003.
OÜ Lunden Food võitis 2011. aastal Äripäeva toiduainetööstuse TOPi.
Abielus, kolme lapse isa – Krister (30), Taavi (23), Tuuli (19).

 

Kommentaar

  • Hea liider ja meeskonna looja

Erik Haavamäe, ASi Premia Foods finantsdirektor
Sattusime mandrimeestena töötama Üloga Saaremaal Vätta poolsaarel asuvas Vetteli-nimelises kalatööstuses.
Sel ajal ei olnud Vettel kui vormelisõitja veel tuntud, sama kehtis Vetteli kalatööstuse kohta. Ma arvan, et Ülo läbis sel ajal autoroolis rohkem kilomeetreid kui Sebastian. 2005. aastal otsustas väike Eesti kalatööstus pisut tuntust koguda, omandades endast neli korda suurema kalafirma Soomes. Ambitsioonikas vallutus lõppes õnnelikult, praegu kuuluvad mõlemad ettevõtted Premia Foodsi gruppi. 
Ülo on vahepeal ehitanud nullist üles Lundeni Eesti äriüksuse. Isegi kriisiaastatel, kui enamik tegeles personali kokkutõmbamisega, otsis Ülo aktiivselt uusi inimesi. Ta on positiivse ellusuhtumisega hea liider, tema trump on meeskonna ülesehitamise oskus.

 

Kommentaar

  • Aastaid kestnud perekondlik sõprus

Jüri Lang, OÜ Innotrade juhataja
Üloga tutvusin TPI päevil. Tutvus sai alguse meie abikaasade kaudu, kes mõlemad on lõpetanud TPI ühiskondliku toitlustamise tehnoloogia ja organiseerimise eriala.
Aastatega on esialgsest tutvusest kujunenud üha süvenev sõprussuhe nii meie kui ka meie perekondade vahel.
Tööalaselt on Ülo visiooniga ülesehitaja, kes püstitab kõrged eesmärgid ja sihikindlalt ning süstemaatiliselt need ellu viib. Ta on otsekohene ja aus ning tal on oskus valida ja kuulata meeskonda.
Ülo on armastav ja hea isa ja vanaisa lastele ja lapselastele ning hoolitsev poeg oma vanematele.
Vabadel hetkedel võtame nüüd ka naabritena Üloga aja maha ning arutame nii töiseid kui ka maailma asju. Enamus Ülo vabast ajast aga kulub tal koos oma abikaasa ning neljajalgse sõbraga oma kauni maakodu kujundamisele.

  • Koostööaldis ja tasakaalukas

Kuldar Leis, ASi Premia Foods juhatuse esimees
Ülo on heas mõttes mittetüüpiline eestlane. Toiduäris käib tihe konkurents ja rebimine, aga Ülo proovib koostööd teha nii partnerite kui ka konkurentidega.
See on võimalik vaid siis,  kui on selline muhe olemine nagu Ülol ja igast suhtlusest ning tehingust ei minda viimast võtma.
Minu soovitus nii Ülole kui ka teistele temasugustele kogenud juhtidele on: kui teil on selline erinevatelt aladelt kogemustepagas firmade ülesehitamises ja juhtimises, siis tuleb teha oma äri. Tegevjuhist edasi ettevõtjaks!

Äripäev Facebookis