Esmaspäev 20. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ülo Pärnits – 21. sajandi Robin Hood

19. september 2014, 00:00

Ülemiste City looja Ülo Pärnits ei pea lugu kallitest autodest ja käekelladest, vaid sõidab 12 aastat vana autoga ning on loonud omaette linna keset linna, et targad ja andekad Eestist ei lahkuks.

Endise Dvigateli sõjatehase alale on viimase üheksa aastaga kerkinud tehnoloogia­linnak, kus töötab ligikaudu 30 000 inimest. Ülo Pärnitsa kontoriruumid asuvad linnaku restoraniga samas majas, kolmandal korrusel. Augusti lõpus Pärnitsaga kohtuma minnes muudavad õige ukse otsingud keerulisemaks renoveerimistööd.

Terekätt ulatades räägib Pärnits õhinaga, et pärast remonti tuleb esimese korruse restorani juhtima prantsuse tippkokk ja enne seda tuleb restoran heasse vormi saada. Vaeva vääriliseks peab Pärnits restorani, nagu ka linnaku parki ja rajatavat spaad seetõttu, et andekatel inimestel oleks hea keskkond, kus töötada.

Ülemiste Cityt ei loodud selleks, et seda maja-maja haaval tükeldada ja maha müüa, et hunnik raha taskusse panna ja edasi minna. Linnak peab koondama Eesti ja ka välismaa ajupotentsiaali. Ülemiste City on koht andekatele ja intelligentsetele, kes saavad mõjutada Eesti majandust.

Madala palga paradoks

“Ettevõtte eesmärk ei ole omanikule kasumit tuua,” ütleb Pärnits veendunult. “See viib valede otsuste ja valede järeldusteni. Ka omaniku selline seisukoht ei ole õige. Firma on vajalik selleks, et inimesed saaksid palka, et ühiskond saaks raha ja riik saaks eksporti, et teistest riikidest kaupu sisse tuua.” Pärnitsa sõnul tuleb omanikul panna kogu raha arendusse, mitte kasumina välja võtta, nagu paljud meediakanalid üksteise võidu hõikavad. Firma eesmärk on eelkõige ühiskonnale kasulik olla.

“Kui eestlase palk on jäädavalt kolm korda väiksem kui skandinaavlaste oma, siis Eesti kolgastub,” ütleb ta. “Ettevõtjana räägin vale juttu. Ettevõtja ei tohi nii rääkida. See, et eestlaste palk on kolm korda madalam kui põhjanaabritel, on fakt. See viib eestlasi aina rohkem ja rohkem ära, ja lähevad ära elujõulised ja ettevõtlikumad. Hädine osa ei lähe, see jääb siia ja loodab riigi abile,” räägib Pärnits. Ta on arvamusel, et kui inimeste väljavool veel 10–20 aastat kestab, on Eestil lõpp.

Indrek Neivelt ütles arvamusfestivalil, et SKP taga ajamine on vale. Tema sõnul ei tea enamik inimesi, mis on SKP, ja neid see ka ei huvita. Inimesed tahavad, et nende palk suureneks ja oleks kõrge. Pärnits näeb selles lahendust. “SKP ja palk on lineaarses korrelatsioonis. Kui me tõstame palka, suureneb ka SKP. Miks me üritame tõsta ­SKPd?” esitab Pärnits küsimuse valitsusele. “Meie SKP on madal sellepärast, et meie palgad on madalad. Valitsus, unustage SKP jutt ära ja hakake tegelema sellega, kuidas tõsta elanikkonna elatustaset!” ütleb ta.

Samas nendib Pärnits, et mõistab, miks kardavad ettevõtjad töötajate palku mitmekordistada. “Swedbanki kasum lubaks tõsta töötajate palka kaks korda ja nad jääksid ikka kasumisse. Aga kui nüüd need Swedbanki juhid sõidaksid Stockholmi ja ütleksid, et tõstame palka kaks korda, siis sealt need mehed juhtidena enam tagasi ei sõidaks. Kui üksikud ettevõtted tõstaksid palku kaks korda, ei annaks pangad neile enam laenu. Siis ei saa enam arendada. Palgad peavad tõusma kogu ühiskonnas,” selgitab Pärnits. See oleks tema hinnangul kasulik kogu Eesti ühiskonnale ja siinsele majandusele.

Labidamehest akadeemikuks

Palga tõstmiseks on ühiskonnas vaja suurt koostööd ja raskeid otsuseid, aga oma hariduse üle on igaühel võim. Pärnits väärtustab haridust väga. Ette­võte areneb vaid haritud inimeste toel ning töötajate haritus on ettevõtte enda kujundada, rõhutab ta.

Nii leiavadki paljud Mainori töötajad, kellel pole kõrgharidust või kes on õppinud teist eriala, end taas koolipingist. “Terves meie teadlikus elus peab haridus ja töö käima paralleelselt. Ma arvan, et ülikoolidel on väär seisukoht, kui nad väidavad, et see on paha, kui üliõpilased töötavad. Ei ole.” Pärnitsa meelest on väga hea, kui noored alustavad madalamalt ja tutvuvad organisatsiooni kultuuriga. Kas või alustada labidaga, kuid selle kõrvalt alati edasi püüelda, kuni akadeemikuks välja, toob ta näite.

Kui Pärnits Hillar Kalaga Mainori ettevõtmistega alustas, võeti seisukoht, et juhtimine on amet nagu õmbleja ja seda tuleb samuti õppida. Mõlemaks  ametiks on vaja eeldustega inimesi. Kui õmbleja käte motoorika on vilets, siis seda ei muuda, juhtidega olevat sama lugu.

Pärnits meenutab, et spetsialiste tööle valides olid neil karmid kriteeriumid. Millegipärast valiti Mainori algusaegadel juhte vaid poiste hulgast, enamasti 23aastaste seast.

Pärnits tunnistab, et neil olid värbamisel mingid hoiakud. Mehed küsisid näiteks, kas noorel tütarlaps on. Alguses oli see naljakas tundunud, ent seda küsiti seetõttu, et kui 23aastasel poisil ei ole pruuti, on tal midagi viga, see ei olevat normaalne. “Juht peab olema harmooniline isik. Võib-olla temast oleks saanud hea juht, aga tõenäosus oli väike,” selgitab Pärnits.

Teine äärmus oli need, kes vahetasid tüdrukuid nagu mustlased hobuseid. Need kategoriseeriti kui sotsiaalselt ebastabiilsed ja ebausaldusväärsed. Noortele juhtidele õpetati inim­psüühikat, seda, kuidas inimene toimib.

Pärnitsate pere viieaastane äritüdruk

Perekeskse inimesena on Pärnits äritegevusse kaasanud ka lähedased. Lisaks Mainorile, kus lööb kaasa poeg Guido, on Pärnitsatel perefirma Kristosten, mille noorim osanik käib alles lasteaias. “Meil on perefirma, seal on kümme aktsionäri, kõige noorem on viieaastane. Poeg töötab mul siin kõrval (Ülemiste keskuses – toim). Ma kujundan noort põlvkonda ja nad on ka erakordselt andekad inimesed,” ütleb Pärnits uhkustundega.

Küsimusele, kuidas väldivad päevasel ajal ettevõtluses tegutsevad inimesed töist õhtusööki, vastas Ülo, et tihtilugu tuleb tema abikaasal enne pere ühiseid ettevõtmisi kokkulepe teha, et vähemalt pool tundi tööasju ei arutataks.

Pärnits märgib, et abikaasaga on abielus oldud pea 50 aastat. Juba 20 aastat on käidud perega reisimas ja viimastel väljasõitudel on kaasas olnud 11 inimest, ühtekokku kolm põlvkonda. Koos tehakse üks talvine suusareis, üks suvine nädal. Pärnits avaldab sellest eest tänu abikaasale, kes on kolme põlvkonna ühiste reiside organiseerimise enda kanda võtnud.

Toredaimaks reisikogemuseks peab Pärnits ­Argentinas Iguazu kose nägemist. “See oli võimas,” meenutab ta. Samuti on meeldejääva kogemuse andnud reis Keeniasse, kus õnnestus näha suurt antiloobikarja. Samuti meeldib Pärnitsale Krugeri loomapark. “Sõidad seal väikese bussiga üle truubi, mille all on hüäänipesa. Nii kui sealt üle sõidad, tulevad pojad välja ja vaatavad, kes seal kolistab,” meenutab Pärnits.

Rantjee elu ei sobi

“Rantjee elu minule ei sobi, kuigi oleksin võinud nii elada juba 15–20 aastat tagasi,” selgitab ta, miks ikka veel aktiivselt ettevõtluses tegutseb. Pärnits peab seda pigem elulaadi küsimuseks – talle ei paku huvi suured Hispaania villad ja kallid kaatrid. Selle asemel eelistab ta sõita, nagu ta ise ütleb, korraliku töötava autoga, millel vanust 12  aastat, kuna see on hea auto.

Pärnits arvab, et päris ettevõtjad ei larista. “Kui mu äripartner sõidab siia Maserati või mõne muu miljoniautoga, kaob mul tema vastu igasugune austus. Ta ei ole tõsine mees, temaga ei saa rääkida. Kui ta püüab näidata, et tal on kallis käekell, siis pole ta äriinimene,” räägib Pärnits.

Küll aga peab üks õige äri- ja härrasmees Pärnitsa meelest enda eest hoolitsema. Jaapani visiidi ajal tunnetas Pärnits, kes on härrasmehed. Ta viibis Jaapanis firmas, kus kõik personali mehed olid mustades ülikondades, lipsud ees, läikivad kingad jalas. “Meil on siin Ülemiste Citys samasugune firma, aga mehed käivad ringi nagu kaltsukubud. Jaapanis sain aru, et need mehed seal on härrasmehed,” meenutab ta.

Iga inimene peab aga elama ise oma elu oma parima äratundmise järgi, ütleb Pärnits. Vaid see, mis inimest huvitab, saab olla tema kõige suurem motivaator. “Motiveerib näiteks see, kui sa tunned, et sul on nii põnev töö, nii tore kollektiiv, nii tore keskkond töötamiseks, et sa lihtsalt tahad seda teha. Inimene peab elama mõnusat elu,” märgib Pärnits.

  • Kuulsaks saanud kübar on tegelikult ehituskiiver

“See on huvitav lugu,” ütleb Pärnits, kui küsin tema kurikuulsa kübara kohta.

Pärnits räägib, et Ülemiste City kolmandal korrusel, samas saalis, kus vestleme, peeti Mainori nõukogu koosolekut, kus teiste osavõtjate seas oli üks saksa härrasmees ja juhatuse esimees Gunnar Kobin. “Mina rääkisin midagi, vist rumalusi, ja Kobin naeris selle üle,” meenutab ta. Pärast koosolekut ütles sakslane: “Kuule, Pärnits, siin ei ole mingisugust korda, nii ei saa firmat juhtida, sa lased selle põhja. Sina räägid ja juhatuse esimees naerab selle üle, niisugust asja ei saa lubada.” Pärnits vastas, et meie kultuuriruumis ei ole selles midagi halba. Seepeale kostis aga sakslane, et üldse peaks nõukogu esimees istuma laua ümber kõige tähtsamas kohas kõrgel toolil, et seltskonnas peab olema näha, kellel on kaabu peas. See jutt tegi toona Pärnitsale nalja ja ta jagas seda kolleegidega.

Keegi kolleegidest oli aga aktiivne ja leidis internetist, et Ameerikas toodetakse kaabukujulisi ehituskiivreid. Nii see kaabu Pärnitsale telliti. Pärnits kannab seda vahel pidulikel ehituste avamistel.

“Eestlastel ei ole kuningaid olnud. Valitsejad on olnud võõrad ja eestlane ei hinda seetõttu ülemust lihtsalt selle pärast, et ta on ülemus. Autoriteet sõltub sellest, kas sa oled tubli. Kui oled, siis peetakse sinust lugu, kui oled loru, siis mitte, olgu sa direktor või kes tahes,” selgitab ta.

  • Äripäeva loomine otsustati enne, kui toit lauale kanti

Pärnits räägib, et kohtus ärilehe Dagens Industri peatoimetaja Hasse Olssoniga Rootsis. Mindi koos lõunale ning veel enne, kui toidud lauale kanti, oli kokkulepe sündinud. Rootslased saavad 51% ja Mainorile jääb 49%.

Pärnits teadis, et Nõukogude Liidus ei tohtinud välismaalaste osalus ajalehes olla suurem kui 49%. Tegevusloa sai leht Glavlitilt alles aasta hiljem. “Kui Hasse oleks teadnud, et anname lehte välja lubadeta, ei oleks lehte sündinudki,” ütles Pärnits muiates. Kui Pärnits ei oleks toona robinhoodilikult seadustele vilistanud, poleks Olsson nõustunud Äripäeva looma.

Ajalehe Äripäev esimene number ilmus 1989. aasta 9. oktoobril. 1997. aastal müüs Mainor oma 49% osaluse Dagens Industrile 39,5 miljoni krooni eest. See võimaldas Mainoril tasuda Dvigateli erastamisega seonduvad võlgnevused, osta uusi tehaseid ja alustada Ülemiste City rajamisega.

  • Arendaja vs. ärimees

“On need, kes arendavad, ja need, kes on spekulandid,” sõnab Pärnits ja toob lemmiknäite, võrreldes oma isa ja onu.

“Mu isa oli talumees ja arendas talu nii heale järjele, et enne sõda oli seal Tartu Ülikooli üliõpilaste praktikabaas. Samas kui ema tahtis siidsukki osta, siis isa ei andnud raha, sest oli vaja hoopis traktorit. Onu aga parseldas hobustega kartuleid. Sügisel ostis ja kevadel müüs kallimalt maha. Temal oli selle kandi kõige ilusam kaarik ja tema naine kandis siidsukki. No ütle siis, kes elas kõige õigemat elu ja kas need olid mõlemad ärimehed? Üks oli arendaja ja teine oli hangeldaja, ärimees. Mina olen arendaja, ma ei mõtle, et kui ma ühe maja maha müün, siis missuguse rahapataka ma selle eest saan,” lausub ta.

  • Demokraatia lõpeb siis, kui tekib oma arvamus

Ülo poeg Guido Pärnits, kes muu hulgas on Ülemiste Keskuse tegevjuht, ütles, et isal avalduvad iseloomujooned väga erinevalt, ent töövälisel ajal pere ja sugulaste keskel on Ülo ääretult mõistev, teisi arvestav, vastutulelik ja vägagi järeleandlik, isegi natuke mõjutatav. Tööasjus on ta aga sihikindel, hoiab enda arvamusest kinni ega lase end mõjutada.

“Ta armastab enda kohta ütelda, et on suur demokraat, aga tihti lõpeb see demokraatia siis, kui tal tekib oma arvamus. Jah, kui tal seda arvamust või teadmisi pole või on teema selline, milles ta väga sees ei ole, siis laseb ta inimestel palju omapäi tegutseda. Kuid kui arvamus tekib, siis on teda väga raske arvamust muutma panna,” ütles Guido. Tihtilugu jonnakuseks peetud iseloomujoon viib isa poja sõnul tihti soovitud sihile.

Guido meenutas üht isa ärivõitude pärli, mis iseloomustas just seda sihikindlust. Käimas oli Mainor Grupi jaoks ülioluline tehing ja kuna suurte lepingute puhul ikka tehakse kompromisse, siis tundus, et kompromiss liikus Mainorile ebasoodsate ärihuvide poole.

Ülo sihikindlus ja argumenteerimisoskus ja n-ö paksunahalisus muutis aga kaarte laual ning lõpptulemus oli väga lähedane sellele, mida Mainor ideaalis soovis.

Guido sõnul on Ülol tohutu lugemus ja fantastiline silmaring asjades, mis teda tõsiselt huvitavad, ning arusaam ühiskonna ülesehituse ja toimimise loogikast. “Olen mõtelnud, et kui Eesti iseseisvumise ajal oli paljudel valik, kas minna poliitikasse või ettevõtlusse, oli ta sel ajal vägagi aktiivne n-ö telgitaguses poliitikas, ent tema valis ikka ettevõtluse. Samas oleks ta ilmselgelt olnud ka väga hea poliitikas, eriti kui vaadata praegu seda üsna halli ja kitsa mõtlemisega poliitikute hulka, kes Eestis endale nime teevad,” hindas Guido.

  • Uudishimulik edasipürgija

Ülo Pärnitsa pikaajaline sõber ja äripartner Dalia Üksvärav ütles, et Ülo on missioonitundega mees, väga uudishimulik ja alati avatud uuendustele.

Ülo tahtvat alati firmas uusi asju, mis oleks abiks. “Ei saa öelda, et tal kõik 100% õnnestub, aga suuremas osas õnnestub, tema optimism viib edasi,” rääkis Dalia. Tema sõnul võidab Ülo keerulised ja pingelised olukorrad huumori ja positiivsusega, mis hakkab ka teistele külge.

Dalia sõnul ei ole ta ka tänu Ülo õpetustele enam nii kartlik. “Ta ikka naeris koosolekutel, et Dalia kardab,” rääkis Üksvärav oma hirmust pangalaenude ja riskide ees. “Kui äriplaanid on selged ja asi proovimist väärt, siis ma enam ei karda. Ma olen väga õnnelik, et sattusin nende meeste hulka,” märgib ta.

Dalia sõnul on Ülo suure südamega hea inimene ning hoolimist jätkub kõigile.

“Kõik võivad oma raskustega tema poole pöörduda. Ta aitab alati. Ta proovib suhelda kõikidega, mitte ainult tippudega,” selgitas ta.

 

Kes on kes

  • Ülo Pärnits

Sündinud 28. juunil 1936
Omanik: Kristosten OÜ, Mainor AS, Mainvestor OÜ, Mairello AS, Maskello AS, Stinräp OÜ

Juhatuse liige: Kristosten OÜ, Mainarendus OÜ, Mainvestor OÜ, Mairello AS, Mairenger OÜ, Puumel Kinnisvara OÜ, Stinräp OÜ, Askala OÜ

Nõukogu liige: Dvigatel-Energeetika AS, Dvigatel Regital OÜ, Erahariduskeskus AS, Mainor AS, Mainor Koolid AS, Mainor Ülemiste AS, Mairenestal OÜ, Maskello AS, Raunisaar AS, Rekman OÜ, Smart City Group AS, Tarmel AS, Technopolis Ülemiste AS, Vaivara Wind AS, WTC Tallinn AS, WTC Tallinn Kinnisvara AS                 

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. September 2014, 16:31
Otsi:

Ava täpsem otsing