Kallas: ELi riigid lähtuvad ettevõtjast, mitte tarbijast

Üks suuremaid teemasid, mis Euroopa Liidu uuel komisjonil kavas, on energialiidu loomine.

Esialgne mõte oli luua liit eelkõige ühiselt gaasi ostmiseks kolmandatest riikidest ning kauplemisjõu suurendamiseks Venemaaga läbirääkimistel, kuid töö käigus on energialiit hakanud võtma laiemat kuju. Energialiidu kontseptsioonil on palju tahke, aga ma sooviksin peatuda ainult riikidevahelistel elektriühendustel, mis tekitaks tõepoolest ühtse elektrituru.

Loomulikult, kui king otseselt ei pigista, vaid natuke hõõrub, ei taha keegi suuri investeeringuid teha. Investeeringud energiaühendustesse on reeglina äärmiselt aja- ja rahamahukad ning liikmesriikide valitsustel on raske raha kulutamist oma valija ees kaitsta. Teisalt hakkab ka Kesk-Euroopas vajadus toimivate elektriühenduste järgi koitma, seda küll drastiliste näidetega.

Nii oli näiteks Belgias jõulude paiku tõsine hirm, et jäädakse ilma elektri ja soojata, sest riigi mitmed elektrijaamad olid rivist väljas. Samal ajal Hollandis, kõigest kolme kilomeetri kaugusel Belgia piirist, tuli sulgeda elektrijaam ületoodangu tõttu! Vaja oleks ehitada kõigest 13 kilomeetrit kõrgepingeliini, ühendamaks need võrgud omavahel. Tehniliselt on see võimalik, kuid probleemiks on ametkondade volitused. Kuna Belgias on ka tulevikus ette näha elektritoodangu puudujääke, otsitakse nüüd võimalusi, kuidas võrke kiiremini ühendada, kuigi seda oleks pidanud tegema ammu.

Probleem on ka selles, et pole kedagi, kes vaataks niiöelda Euroopa suurt pilti, sest paratamatult kipuvad liikmesriigid seadma turule piiranguid nii, et see sobiks nende ettevõtete väljavaadetega. See aga ei pruugi olla tarbijate huvides, sest hinnad on protektsionismi korral kõrgemad. Suure pildi vaataja roll võiks olla ACERil (Agency for the Cooperation of Energy Regulators) koostöös ENTSO-Ega (European Network of Transmission System Operators), kuid liikmesriigid ei taha otsustusõigust käest anda.

Hindade tõusust räägitakse ajakirjanduses palju, märksa vähem hindade langusest. Kui Eesti tegi investeeringud elektriühenduste rajamiseks Soomega, siis paljud kriitikud ütlesid, et see on liiga suur investeering, mis ei tasu ära. Ometi saime nende liinide kaudu ühenduse Põhjamaade elektrituru Nordpooliga. Praegu ühendab Nordpool üheksa riigi elektriturge ja mõneti üllatuslikult on ka ainuke piirkond Euroopas, kus riikidevaheline elektrikaubandus toimib. Elektrihind Eestis on tänu osalemisele Põhjamaade elektriturul alanenud 15%.

Euroopa Parlamendi siseturu komisjon tellis uuringud, mis analüüsisid, kui kalliks läheb riikidele ja lõppkokkuvõtes ka tarbijatele Euroopa siseturu mittetoimimine. Uuring leiab üheselt, et Euroopa Liidul pole toimivat energiaturgu. Kui me räägime elektrist, siis on see tingitud sellest, et iga liikmesriik ehitab oma n-ö elektri kuningriiki või energiasaart. Varustuskindlust vaadatakse ainult liikmesriigi kontektsis, samuti ehitatakse liine ainult siseriiklikult. Uuring juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide vahelised elektriühendused on ehitatud, katmaks vaid tiputarbimist ehk teisisõnu juhuks, kui endal mingil põhjusel jääb elektrit puudu. Mitte aga selleks, et tarbijad erinevates riikides saaksid ligipääsu odavamale elektrile.