Säilitagem välismaal töötaja maksuside Eestiga

Euroopa Liidul ei lähe hästi. Inimesed kahtlevad ELis ja piltlikult öeldes on talle selga keeramas. Pole ka imestada. Inimese kui õiguste ja kohustuste kandja enda otsustusõigus tegelikult ju pidevalt väheneb  kõikvõimaliku deklaratiivse retoorika vohamisele vaatamata. Suhetes riigi ja ELiga kipub domineerima tunnetus, et neid kohustusi lasub üksikisikul üksjagu rohkem kui õigusi.

Üks selge isikul (täisealisel, töötaval, tegutseval) lasuv kohustus on maksukohustus. Igas riigis on omad maksukohustused ja nende täitmisel pole õiguspäraselt käituval isikul just palju valikuvõimalusi. Makse tuleb  maksta vastavalt seadusele ja selles osas, kuhu maksuraha liigub, pole maksumaksjal midagi öelda. Aga mis siis, kui oleks?

Eesti suurimaid probleeme on inimeste lahkumine. Ära lähevad just noored, tegusad, aktiivsed inimesed eesmärgiga leida rakendust, tööd kusagil mujal. Kui selline mujal töötamine on ajutine, on see lõppkokkuvõttes hea, võib olla isegi väga hea. Tagasitulnud on saanud eri kogemusi, uusi oskusi, loonud omi võrgustikke jm .

Traagiliseks muutub olukord siis, kui tagasi enam ei tulda. Selleks, et võõrsil töötavad inimesed koduriiki  tagasi tuleksid, on tähtis, et neil säiliks side oma riigiga. Mida tugevam see side on, seda suurem on tagasituleku tõenäosus. Vähemalt teoreetiliselt. Loomulikult on igal inimesel oma, personaalsed sidemed. On vanemad või sugulased, sõbrad, oma „kodune ökosüsteem“.

Mis siis, kui riik asuks ühe täiendava sideme loomise võimalust teadlikult rajama? Pean silmas finantsilise sideme loomist. See on võimalus välisriigis töötaval isikul soovi korral suunata osa (see peab olema küll piisavalt väike) oma vastavas välisriigis makstavast tulumaksust koduriiki. See ei tähenda mitte välisriigis töötava isiku maksukoormuse kasvu vaid tema otsustusõiguse suurenemist vastavas riigis olemasoleva maksumäära piires.

Loomulikult on selleks vaja teatud eeldusi. Eelkõige riikidevahelisi kokkuleppeid, mis praktikas tähendaks maksulepingute muutmist. Kohe on küsimus, miks küll peaks nn töötamise sihtriik sellisest isiku õiguste suurendamisest huvitatud olema, see tähendaks ju selle riigi eelarvelaekumiste vähenemist. Jah, mõningal määral küll. Sellepärast räägingi  vaid väikese osa tulumaksust, näiteks mitte üle 10% protsendi, ümbersuunamise võimalusest. Mis tähendab, et  riigi seisukohalt  võimalik maksutulu vähenemine oleks marginaalne. Riikide vahel oleks selline süsteem  vastastikune.

Ja teine, ja olulisem aspekt. Tegelikult Euroopa riigid ei taha immigrante, ka mitte ELi siseseid. Õigemini, nad võivad küll ajutiselt nende töökäsi vajada, kuid nad ei soovi isikute sinnajäämist ega kulu sotsiaalsüsteemile. Seega, kui momendil marginaalse tulude vähenemisega on võimalik vältida tuleviku märksa suuremaid kulutusi ja suurendada tõenäosust, et võõrtöötajad on riigis pigem ajutiselt, võiks ka töötamise sihtriigid sellisest variandist huvituda.

Teine eeldus on tehniline valmisolek. Sellist süsteemi ehk isiku õigust osa oma ühes riigis makstavast maksust suunata teise riiki, ei saa rajada, kui ei ole maksuametite koostööd ega toimivat andmevahetust. Praeguseks on ELis asutustevaheline automaatne andmevahetus loodud ja raha liikumise jälgitavuse suurenemise ja muu arenguga on ilmselt iga isiku kohta ka iga sendi liikumine tuvastatav. Isikule peab selline oma maksuosa suunamine olema väga lihtne. Miks mitte tehtav ühe deklareerimisega.

Muidugi on kõige olulisem väide, et see ei taga tegelikult inimeste tagasipöördumist. Õige, ei taga, küll aga suurendab tõenäosust, et inimene, kes on välisriigis töötades suunanud osa seal riigis makstavast maksust Eestisse, peab Eestit ikka koduks ja tuleb siia tagasi.

Kui selline süsteem toimiks ELis  liikmesriikide vahel, kui inimesed näeksid ja tajuksid,et nad ei ole ELs ainult kohustuste kandjad, vaid neil on võimalik midagi reaalselt otsustada, ei peaks ehk ELis sidususest rääkima pigem iroonilises võtmes. Eesti võiks sellises algatuses olla edukas ja võõrsil töötavate inimeste sidemed koduriigiga natuke tugevamad.