Soome vaevleb kõrgete palkadega

Eesti koos Läti, Leedu ja teiste endiste sotsialismimaadega kuulub, vaatamata kiirele palgakasvule, ikka veel madalapalgaliste gruppi. Suured käärid sissetulekutes ja elukvaliteedis on toonud kaasa palgarände – madalama palgaga riikidest liiguvad inimesed kõrgema palgaga riikidesse.

Riikides, nt Läti ja Eesti, kust on inimesi 1000 elaniku kohta kõige enam lahkunud, on palgakasv ka kõige kiirem – tööjõupuudus survestab tugevalt palkasid. Mingil määral selgitab Eesti ja Läti kiiret palgakasvu just tööde struktuuri muutus, kus lihtsamaid töid jääb vähemaks ja tippspetsialistide hulk kasvab kiiresti. See võib ligi meelitada ettevõtjaid ja investoreid, kes on huvitatud mõistliku hinnaga „ajudega“ töötajatest ja soodsast ettevõtluskeskkonnast.

Selles osas aitab tööjõu vaba liikumine loodetavasti kaasa endiste sotsialismimaade kiiremale arengule, aga võib pidurdada mingil määral rikkamate riikide arengut.

Soome ja ka teiste Skandinaaviariikide puhul ei saa mööda ametiühingute rollist, mis on kujunenud märksa jõulisemaks kui ülejäänud Euroopas. Ametiühingutesse organiseerumise tase on kõrge ja sektori tasandi kollektiivläbirääkimiste roll töösuhete, sh palkade reguleerimisel, väga oluline. Ühelt poolt tähendab see stabiilsust ja kõrgeid garantiisid töötajatele, teisalt aga jäikust ja madalat reageerimisvõimet, märksa vähem tegutsemisvabadust ja paindlikkust ettevõtetele.

Kui Eestis tõusis buumiaegadel brutokuupalk üle 20% ja kriisiaegadel langes üle 6%, siis Soomes olid need arengud märksa rahulikumad – ei toimunud sarnast palgarallit ega ka langust. Pikad sotsiaaldialoogi traditsioonid ja sotsiaalpartnerite mõistlikkus on aidanud hoida palgaturgu ekstreemsustest, mis aga mingil hetkel võib oma ülereguleerituse ja jäikusega tekitada stagnatsiooni ning peletada turult noori „näljaseid“ ettevõtteid.

Soome puhul on küsimus, kuivõrd motiveerivad kõrged toetused ja hüvitised töötajaid tööturul osalema – seda iseloomustab kasvav töötuse määr, milles võib olla oma osa ka pikemalt Soomes töötanud palgarändajatel.

Eesti madal palgatase sunnib pingutama ja otsima võimalusi elujärge parandada. Eestlase soov olla naabrist parem, vähene solidaarsus, usk kunagi päriselt rikkaks ja laenust vabaks saada soosib parempoolseid valitsusi, loodetavasti ka innovatiivsust ja arengut. Võtmeküsimus on, kuivõrd tahavad targad ja andekad töötegijad, aga ka ettevõtjad end Eestiga siduda ning kuidas me suudame oma head stardipositsiooni jõuka väikeriigi ülesehitamisel ära kasutada.