Kreeka kamikaze

Varoufakis on majandusprofessor ja akadeemik, kes püüab rahaliidu ja Kreeka seisundit selles käsitleda kainelt ja külmalt, majanduslikust reaalsusest lähtudes, ilma eufemismideta. 

Ta võtab fakti, et viimase viie aasta jooksul, mil Kreeka on olnud nn programmiriik, on riigi SKP kahanenud ligi 25%. Sellest poleks midagi, kui riigil poleks võlga. Kui aga võlg on suur ja riigi tulud vähenevad, on tagajärjeks maksejõuetuse probleemi süvenemine. Ilmselgelt on sellise lahenduse koostajad kuskil eksinud. Või teine näide, mida Varoufakis tuua tavatseb – hoolimata palkade langusest pole Kreekas näha, et majandus ekspordi toel kosuma hakkaks. Miks? Sest isegi kasumlikud ekspordile orienteeritud firmad ei saa Kreekas laenu. Krediidi ja investeeringute põud hoiab majanduse toibumist tagasi. Millele võib veel lisada, et Kreeka majandus on üleüldse suhteliselt suletud majandus – ekspordi osakaal ja nii ka "tõstejõud" on väike.

Varoufakis seletab ära ka valitsuse jäiga vastuseisu pensionireformi nõudmistele – Kreeka erasektori võla restruktureerimine 2012. aastal pühkis pensionifondidest minema 26 miljardit eurot, kuna fondidel oli seadusega ette nähtud kohustus investeerida Kreeka valitsuse võlakirjadesse. Pensionid on erasektoris vähenenud juba 44% ja avalikus sektoris 48%, väitis ta hiljuti Brüsselis. Keskmine pensionär elab vaid 1 euro kaugusel vaesuspiirist, mis Euroopa kontekstis tähendab 60% mediaanpalgast. Ning Kreeka tööturgu nimetab Varoufakis Euroopas üheks liberaalsemaks – kõigist töötutest saavad praegu abiraha vähem kui 10% inimestest, sest töötu abiraha makstakse vaid lühikest aega. Eurostati viimastel andmetel oli töötuse määr Kreekas 25,7%.

Varoufakis lükkab tagasi väited, et Kreeka valitsusel pole õiget nägemust, kuidas majandus kasvama saada ega õiget tahet reformida. 7. mail esitles ta seda nägemust Brüsselis Euroopa ärifoorumil. Põhirõhk on sellel, et raha Kreeka majanduses uuesti liikuma saada. Selleks visandab ta esiteks arengupanga loomise, mis mobiliseeriks Kreeka avaliku sektori vahendid ning teiseks halva panga asutamise, mis puhastaks pankade bilansid halbadest laenudest. Oma osa on siin ka erastamisel, mida Kreeka valitsus ei taha aga korraldada varade sundmüügina võileiva hinna eest. Selle asemel peab erastamine olema seotud investeerimiskohustusega ning mingi osaluse firmades tahab riik alles jätta. Plaan on kasutada neid varasid tagatisena arengupanga tarvis, mis neid siis võimendaks. Siia paketti tahaks Varoufakis kaasata Euroopa Investeerimispanga EIB, EIB võlakirju ostva Euroopa Keskpanga ning praegu käivitamisel oleva Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (nn Junckeri plaani) vahendid.

Samal foorumil esitletud kava reformidest, mida Kreeka valitsus on valmis tegema, ei kõla samuti ebamõistlikult. Vaja on iseseisvat maksuametit, mis on vaba poliitilistest ja ärihuvide mõjutustest, efektiivset kohtusüsteemi, rohkem dereguleerimist ja vähem bürokraatiavõsa. Varoufakise väide on, et kui kõik need komponendid kokku panna, saab Kreeka praegu maa sisse taotud majandusele sellise lahenduse, mis annab lootust rohelisteks võrseteks. Ja siis hoia piip ja prillid, kui kõik see investeeringute raha Kreekasse tulvama hakkab. Seda mõtet toetab mingil määral varasem kogemus Lätist – ootused riigi suhtes olid nii madalal ja nii negatiivsed, et kui turgude ja investorite suhtumises ühel hetkel pööre tuli, siis oli põrge väga jõuline.

Peamine vaenlane, mille vastu Kreeka kamikaze praegu ihu ja hingega võitleb, on majandust ja inimesi närutavate kärbete jätkamine. Vaid nii saab hoida reformidele ka Kreeka ühiskonna toetust, mida seni pole olnud. Ent kõigepealt tuleb majandus kasvama saada.

Küsimusele, miks seda kõike juba tehtud pole, vastas Varoufakis ühes hiljutises intervjuus, et juba enam kui neli kuud väldanud läbirääkimised on palju aega ära võtnud. Ja ilmne on seegi, et võimuparteis Syrizas endas käärib siseopositsioon, mis on valmis sirge seljaga rahaliidust minema kõndima.

Akadeemikuna ja majanduseksperdina, kes rahaliidu mehhanisme mõistab, ei kuulu Varoufakis soovmõtlejate hulka, kes on valmis euroala võlakirjaintresside alanemisest rõõmsalt kuulutama, et kriis on läbi. Nii hoiatab ta ka liigse enesekindluse eest, et euroalal kriisi ajal loodud kaitsemehhanismid ja Euroopa Keskpanga rahatrükk aitavad euroala ülejäänud riikidel Kreeka lahkumisest terve nahaga pääseda. Liidu kärisemine loob pretsedendi, mis muudab rahaliidu põhiolemust – see ei ole enam pöördumatu. Kui nii peaks minema, on see võib-olla et kogu Euroopa projekti lõpu algus, on Varoufakise sünge hoiatus.

Seis on pinev – Kreeka poliitikud tunnistavad avalikult, et juunis maksmisele tulevateks kohustusteks valitsusel raha ei ole. Ent senise kursi jätkamine ei ole lahendus. Isegi IMFi juht Christine Lagarde hoiatas järjekordse „kiire ja räpaka sobingu“ eest, mis vaid ajutist leevendust tooks.

Seni pole kamikaze silm veel pilkunud, kuid paras surmatrikk on see tõepoolest, kui väike ja oma heitlikkuse ja arrogantsiga palju head tahet kaotanud Kreeka püüab juured alla ajanud ideoloogiat teise sängi suunata.