Tööaja arvestamise uue korra erandid

Euroopa Kohus otsustas 10. septembril, et kindla või tavapärase töökohata töötaja tööajana tuleb käsitleda muuhulgas aega, mille töötajad kulutavad iga päev liikumaks oma elukohast tööandja määratud esimese kliendi juurde ja tööandja määratud viimase kliendi juurest oma elukohta tagasi.

Vaadeldi olukorda, kus töötaja käis tööülesandeid täitmas otse oma kodust klientide juures ning tal ei olnud tööandja kontoris töötamise kohustust. Seejuures tulenes kontorita töötamise kohustus tööandja tahtest, mitte töötaja soovist või valikust. Kui töötaja allub tööandja juhtimisele ja kontrollile, siis on tegemist tööajaga.

Üldjuhul ei loeta tööle mineku ja töölt tuleku aega tööajaks nendel töötajatel, kellel on olemas töölepinguga määratud ja tööandja võimaldatud töö tegemise koht kontoris või mõnes muus tööruumis, kuid kes vahel suunduvad otse kliendi juurest koju või kodust kliendi juurde. Sel juhul algab tööaja arvestus töökohale jõudmise või tööülesannete täitmise hetkest ning lõppeb tööülesannete täitmise lõpetamise hetkega.

Siiski on teatud erandid, kus tööajana saab vaadelda ka tööülesannete täitmisega seotud tööle minekut ja töölt tulekut. Alati ei ole asi aga selles, kas konkreetset aega saab käsitleda tööajana või mitte, vaid hinnang tuleb anda sellest lähtudes, kas konkreetsel ajal tegutses töötaja tööandja huvides või mitte ning kas ja kuidas see on seotud pooltevaheliste kokkulepetega.

Näiteks kui tööandja kehtestatud töökorralduse reeglite kohaselt on töötajal tööaeg 8.00–16.30 ja tavapäraselt ta teebki sel ajal tööd, siis samas ajavahemikus kodust tööle või töölt koju liikudes ei saa rääkida tööandja huvides tegutsemisest ning kui just teel olles juhtub töötajaga õnnetus, ei loeta seda töötervishoiu ja tööohutuse seaduse mõistes tööõnnetuseks. Isegi vaatamata sellele, et töötajal oli tööandja kehtestatud reeglitest tulenevalt tööaeg.

Teiseks võib tuua näitena puhastusteenindaja töökorralduse, kus tööandja on koostanud tööajakava, mille kohaselt on töötajal 12-tunnine tööpäev ajavahemikus 8.00–20.00. Puhastusteenindaja peab käima selles ajavahemikus kuuel objektil koristamas. Tööülesannete täitmiseks erinevatel objektidel tuleb tal võtta hommikul kell 7.30 tööandja garaažist auto koos vajalike töövahenditega ning kontori juurest peale kolleegid ja jõuda 8.00ks esimesele objektile. Tööpäeva lõpuks viib ta kaubiku koos töövahenditega tagasi, sageli sõidavad koos temaga kontori juurde ka kolleegid. Kaubik peab tööandja garaažis olema hiljemalt kell 21.00.

Kodust tööandja garaažini jõudmiseks kuluvat aega ei saa antud juhul vaadelda tööajana, samuti õhtul garaaži või kontori juurest koju jõudmiseks kuluvat aega, küll aga tuleb tööajana käsitleda aega, mis algab hetkest, kui töötaja jõuab tööandjale kuuluvasse garaaži, vaatab vajadusel üle kaubiku seisukorra, komplekteerib vajalikud töövahendid, võtab peale kolleegid ja suundub esimese kliendi juurde. Samuti tuleb tööajana vaadelda aega, mil töötaja suundub viimase kliendi juurest tööandja garaaži. Tema tööpäev lõppeb tööülesannete täimise lõpetamisega ehk siis, kui kaubik on tööandja garaažis ja tööandja huvides tegutsemist enam ei toimu. Kogu selle tööaja osas peab tööandja pidama tööajaarvestust ning tööaeg tuleb tasustada töötasuga.

Euroopa Kohtu lahendi valguses, kui see sama töö oleks korraldatud nii, et töötaja saab tööandjalt kaubiku ning muud töövahendid enda kätte ning ta käiks klientide juures ainult oma kodust, siis tuleks tema tööaega arvestada hetkest, kui ta kodust esimese kliendi juurde sõitma hakkab ning õhtul viimase kliendi juurest koju naaseb.

Eesti siseriiklikku õigust ehk töölepingu seaduse võimalusi silmas pidades ei ole ju poolte vahel keelatud kokkulepped, mille kohaselt sõiduaeg tasutakse ühe tariifiga, aga tegelik väärtuste loomise aeg ehk viimases näiteks kliendi juures tööde teostamise aeg teisega ehk töötasu kokkulepetega on kindlasti võimalik jõuda mõlemale poolele mõistlike lahendusteni.