Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Riigimaffiast minnakse vaid jalad ees

02. veebruar 2016, 07:00
Ettevõtja Raivo Hein.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160202/OPINION/160209963/AR/0/Raivo-Hein.jpg

Kolmnurk partei-omavalitsus-riigivõim hävitab armutult selle, kes soovib sellest maffia tunnustega süsteemist välja astuda, kirjutab investor Raivo Hein.

Astronoomina olen lummatud taevast, kosmosest, universumist. Tuhm ja nõrk valgus, mis jõuab miljonite aastate kauguselt minu teleskoopi, sealt filmikaamerasse ja silma, tekitab alati austusväärse ja alandliku tunde. Kaua teel olnud valgus lihtsalt nõuab sellist tunnet. See näitab ilmekalt, kui suur on ilmaruum ja kui pisikesed olevused oleme selles meie.

Astronoomid elavad kahes maailmas. Öösiti uurivad nad taevast, pildistavad kosmost, vaatlevad planeete ja galaktikaid, avastavad uusi taevakehi. Alati lõpeb nende töö-öö ühtmoodi – nad lähevad koju magama. Sellesse maailma, kus meid ümbritseb kõik igapäevane – kodu, perekond, sõbrad. Piltlikult öeldes on need kaks paralleelset maailma, kosmos ja koduaknavalgus, omavahel sügavalt põimunud, täiendades üksteist igal moel, ja annavad elule sügavama väärtuse.

Kõik elavad sellistes paralleelmaailmades. Need maailmad on alati omavahel seotud, üks ei saa ilma teiseta. Me jääme ikka samasugusteks, olenemata oma hetke aegruumi asukohast, ja jälgime samasuguseid tõekspidamisi tööl, kodus, puhkusel. See on inimloomule omane. Kahepalgelisus on pigem kaitsereaktsioon ja evolutsiooniline jäänuk, millest siiski kahjuks inimkond niipea veel ei pääse.

Vaadates tagasi 15 aasta taha, kui olin olude sunnil nõus vastu võtma tööpakkumise Tallinna linnavalitsusse spetsialisti rolli, siis nüüd kogenumana võin öelda, et kõik kõrvuti asuvad maailmad ei jäta inimhinge ühesuguseks. Vähemalt ühes universumis toimub täielik muutus, kus muidu meeldiv ja korralik tegelane zombistub ning hakkab käituma irratsionaalselt.

Seletamatu kolmnurk

Selleks muutumiste universumiks saab pidada kõike, mida seob omavahel poliitika/partei-omavalitsuse-riigivõimu (POR) kolmnurk. Nagu Bermuda, kus on toimunud väidetavalt imelikke ja seletamatuid nähtusi. Samasugused muutused toimuvad kõigiga, kes sattuvad POR-kolmnurka olude sunnil tööle või karjerismist. Toimub miskit seletamatut: POR haarab su endasse, käsib sul rääkida sõnu, mida sa muidu kunagi ei kasutaks; sunnib sind tegema asju, mida sa muidu kunagi ei teeks; õpetab sind demagoogia suurmeistriks; toob välja sinu kahepalgelisuse; loob sinust eksimatu inimese; sunnib valetama; soosib varastamist; muudab sind külmalt kalkuleerivaks superarvutiks, kus toimub ainult ühe tehte arvutus.

POR on halastamatu. Kui sa siiski leiad eneses jõudu sellele survepilvele kuidagi vastu panna, siis hävitatakse sind armutult. POR on nagu maffia, kus ühiselt sooritatud kuriteod seovad selle liikmeid aina tugevamalt ja lahkumine on võimalik vaid jalad ees. Kusjuures pärast lahkumist kaovad enam-vähem kõigil patsientidel kõik nähud, inimene muutub jällegi normaalseks.

Igapäevane poliitiline seebiooper tele- ja raadiouudistes, portaalides ja ajalehtedes lubab tavalisel, haritud inimesel tunda ennast doktorina, sest meediumit tarbides suudame me eksimatult määrata peategelase diagnoosi. Näiteks Artur Talviku hiljutine totaalne muutus kino- ja rahvamehest korruptsiooni paljastamisel, politseijuhi pisikesed rahavargused krediitkaardiga, valitsuse iseenese naba imetlemine, bensiinikrattide tegutsemine riigikogus, kümnete ja sadade miljonite raha kulutamine riigikapitalismis ebamõistlike otsuste tegemisega, linnavalitsejate rääkimine rahva nimel, parteide sularaha-armastus, tagandatud linnapea tegemistest-toimetamistest ei taha rääkidagi. Neid asju on nii palju, et kõik ei meenugi. Küll aga on see meid muutnud nii targaks, et ilmeksimatult tunneme sellise sündroomiga inimese ära pärast esimest lauset.

Ideaalne tööleping

POR-haiguse kannatajatel on paar ühist omadust: neil on alati õigus kuni lõpuni välja ja nad ei ole nõus oma sõnade ja tegude eest millegagi vastutama. Patsientidel puudub igasugune enesekriitika ja vastutus. Mõlemad need on PORi otsesed kõrvaltoimed, sest ilma nendeta ei saaks inimene olla haige.

Iga tavaline kodanik eksib oma käitumistes. Tavalise kodanikuna vastutame oma tegudes ja töödes nii seaduse kui ka töölepingu alusel. Kui eksime, siis peame maksma trahvi. Kui oma tööd teha ei taha või ei oska, siis peame töölt lahkuma. Kui teeme tööl ebamõistliku otsuse või varastame tööandja tagant, siis näevad nii seadus kui ka leping ette kahju korvamise. See on meie igapäevane elu.

Haigemaja patsientidel aga puudub vastutus. Kuigi me oleme nad sinna ise lukustanud piiratud ajaks, siis ühtlasi oleme neile andnud õiguse määrata reeglid, mille järgi nad peavad käituma. Nendes reeglites puuduvad vastutus, ajaline piirang ja riigimehelikud käitumisjooned. On loogiline, et kui peaksin endale ise kehtestama reeglid, siis määraks endale maksimaalse palga minimaalse (ei, pigem olematu) vastutusega. Jõuamegi sinna, et kes on tegelikult siis haige või rumal, kas valija või valitu?

Hiljuti kirjutas keegi Äripäevas, et korruptsioonis on süüdi sularahakohvritega ringiliikuvad ärimehed. Ma julgen vastu vaielda: POR-patsiendid on need, kes sunnivad selleks ärimehi. Kui riigipalgaline otsustaja ei põeks oma haigust ja teeks tööd nii, nagu näeb ette seadus, teenindades kodanikku, mitte olles kuningas, siis ei saa sellist asja juhtuda.

Ravimiretsepti kirjutan ka välja: kolmnurgas on lubatud viibida maksimaalselt kaks valimisperioodi, parteid tuleb rahastada liikmemaksu tasemel, spetsialistid tuleb tuua valitsusse, nõuda tuleb töökogemust eraettevõtluses ja rahalist vastutust oma tegude ja sõnade eest. Igaõhtuse valitsemispohmelli leevendamiseks soovitan aga vaadata läbi teleskoobi teisi, kaugeid ja kättesaamatuid, kuid siiski meiega igapäevastelt seotud universume.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
02. February 2016, 06:52
Otsi:

Ava täpsem otsing