Teisipäev 17. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesmärgitu spordirahastus

Atso Matsalu 25. veebruar 2016, 07:45
Puukeskuse tegevdirektor ja spordikohtunik Atso Matsalu.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160225/OPINION/160229936/AR/0/Atso-Matsalu.jpg

Emotsionaalsed, lühiajalised, eesmärgita otsused on praeguse Eesti spordirahastamise peamine probleem, kirjutab Puukeskuse tegevdirektor ja spordikohtunik Atso Matsalu (Reformierakond).

Uuringutele tuginedes tõuseb tööviljakus Leedus nende rahvuskoondise või Kaunase Þalgirise korvpallivõistkonna võidu järel 3–5%. Tippsport rahvusspordialana ühendab ja innustab. Kas tipptulemuste saavutamist peaks riik toetama? Kui see on rahvale oluline ning tekitab meeldivaid ja unustamatuid mälestusi, mis inimesi liidab ning aitab leevendada igapäevamuresid, siis kahtlemata tuleb riigil panustada.

Küsimus on: kunas ja kui palju? On tervitatav, et Eesti valitsus otsustas lõpuks toetada olümpiaalade pallimängude finaalturniirile jõudnute ettevalmistusetappi korraliku summaga. Kuid see on vaid üks rida kogu süsteemis.

Miks enamikule Eesti inimestest tundus 5 miljoni euro eraldamine Lilleküla jalgpallistaadioni ehituseks absurdne? Eriti loo põhjendus, et projekt näeb nii ette. Kui projekt oleks ette näinud 100 000 kohaga staadioni ehitust, kas oleksime siis eraldanud 50 miljonit? Emotsionaalsed, lühiajalised, eesmärgita otsused on praeguse Eesti spordirahastamise peamine probleem. Puudub pikaajaline strateegia, puudub isegi ettekujutus sellest, mis aladele panustada, kust on võimalik edu loota ja milline on tippspordi tulevik tervikuna.

Eesmärk läheb pidevalt väiksemaks

Praegu alandame ikka ja jälle latti pallimängudes ning seejärel peame kiidulaulu saavutuste üle lati allalaskmise tingimustes. Kunagi tuli Jaak Salumetsa legendaarne võistkond Euroopa meistrivõistlustel kuuendaks, oldi sammu kaugusel korvpalli maailmameistrivõistlustest. Siis Üllar Kerde võistkond jõudis 16 hulka ja finaalturniirile. Kaks aastat tagasi saime Hollandi väikese näpuvea tõttu koha 24 hulgas ja rinnus tuksus olümpiavõitja tunne. Nüüd Riia EMi järel tõstsime kaotuse Leedule aasta spordihetke nominendiks. Kuhu veel? Kui alla lati laseme? Võrdluseks, leedulased said hõbeda ja lätlased 8. koha.

Teine suurem ala jalgpall tõi aasta lõpus kõigile ette heaks hinnatud saldo võitude-kaotuste suhte sõprusmängudes, maavõistlustes ja kvalifikatsiooniturniiri kogusummas. Midagi hinnates peab hinnatav olema millegagi võrreldav. Eestis on saanud tavaks langetada pidevalt taset, millega oma saavutusi võrdleme.

Me otsime kogu aeg mingit kõrvaltasandit ja taustsüsteemi ning siis tahame selle ka maha müüa ja saada palju raha juurde.

Tippsport on selge ülesehitusega ja rahastamisega süsteem. Hõbemedal on hõbemedal, koht veerandfinaalis on koht kaheksa hulgas ja kui oled ühe võiduga 20. kohal, siis nii see ka on. See on puhas tõde ja selle tõe pealt peab ka üles ehitama kogu spordi rahastuse, sh pallimängude jaoks.

Tippspordi olemus

Kui praegu anda jalgpallile või korvpallile 20 miljonit eurot ja küsida, kas tulete kaheksa parema hulka, või anda 10 miljonit eurot 16 hulka jõudmise eest, kas neil on üldse selle tulemuse jaoks olemas oskusteave, inimesed, vajaliku ettevalmistusega sportlased?

Riik peab tippspordis osalema ja spordisüsteem peab eesmärkide täitmise eest kandma vastutust. Eelkõige on meil määratlemata tippspordi olemus ja kuna vajame riigilt tugevat toetust, siis millisel tasemel riiklikku toetust tippsport vajab. Islandi väravpallivõistkond võitis 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel hõbemedalid, aga meile võib see tunduda võimatu, kuna rahvaarv on ainult 300 000 inimest kogu riigis (¾ Tallinnast).

Spordirahvas peab endale selgeks tegema, kui palju on meil raha vaja ja mida me selle eest vastu lubame. Teiselt poolt peab selle heaks kiitma ka riik, kellelt tuleb 90% Eesti spordi rahastusest. Kui tahame, et meil oleks korvpalli- või jalgpallitööstus, siis peame endale ausalt otsa vaatama ja tõdema, et kui oleme endiselt kohtadel 20–30 Euroopa meistrivõistlustel, siis meid ei võeta tõsise korv- ja jalgpallimaana ning ka noored näevad, et seal puudub tõsine väljund. Leedus ei ole seda probleemi, seal mängib pidevalt 150 korvpallurit tasuvates liigades ja see paneb ka noored tööle.

Viis töökohta Tartu Ülikool/Rockis ja kuus Tallinna Kalev/Cramos ei ole käivitav jõud kogu süsteemile. Üksik Kangur Itaalias on sama mis Kelly Sildaru vigursuusatamises või Mart Seim tõstmises. See on juhus ja muud ei midagi, kuigi Eesti spordile õnnelik juhus. Nii palju, kui panustad arengusse materiaalseid vahendeid, on oodata ka tulemusi. Vastupidisel juhul jääb spordiedu korrapäratuks õnnemänguks, lootes, et äkki on täna see päev.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. February 2016, 08:40
Otsi:

Ava täpsem otsing