Alla, kes ei anna alla

Arvamus, et advokatuuri üldkogu esialgne otsus, et tunnistaja valeütlustele kihutamises süüdi mõistetud Raudsepp võib oma ametis jätkata, oli vaid tööõnnetus, mille ajakirjandus suureks puhus, on kindlasti lihtsustus. Selle tunnistuseks on nii professor Jaan Ginteri terav reaktsioon ja advokatuuri võrdlemine Keskerakonnaga kui ka lõpuks eriarvamusele jäänudki advokaatide selgitused, miks on Alla Raudsepa juhtum erakordne ning eeldab kutseühingu kaitset.

Lugu ise pole kaugeltki mustvalge. Alla Raudsepp mõisteti tunnistaja teadlikult valeütluste andmisele kihutamises süüdi ja sellele seisukohale jäi lõpuks ka riigikohus. Tunnistaja aga, kelle ütluste põhjal kohus oma otsuse tegi, pole just ülearu usaldusväärne, ja pealegi jagunesid riigikohtus hääled 2:1, st üks kohtunik jäi eriarvamusele ja süüdimõistev otsus jõustus lõplikult ühehäälelise enamusega.

Lõplik lahendus Raudsepp siiski advokatuurist välja heita on küll terve mõistuse võit, sest vastupidise otsuse püsimise korral oleks advokatuur jäänud skisofreenilisse olukorda. Demokraatlikus õigusriigis pole võimalik avalikkusele kuidagi mõistuspäraselt põhjendada, mismoodi saab riigikohtu otsus advokaadi suhtes mitte kehtida. Püsima oleksid jäänud küsimused, millele ei ole ega saagi olla laiale avalikkuse mõistetavat ja ühiskondlikult aktsepteeritavat vastust.

Teisalt, ka advokaatide suhtes kehtivad inimlikud põhivabadused, muu hulgas vabadus avaldada oma arvamust ja kahelda teiste inimeste arvamuses, olgu need teised pealegi sellesama kohtusüsteemi osad. Olen täiesti nõus viimases „Olukorrast riigis“ saates arutlenud Andrus Karnauga, kes ütles, et inimesed peaksid palju rohkem süüvima kohtusüsteemi langetatud otsuste sisusse ja küsima, kas need ikka on mõistlikud.

Niisiis, advokatuur advokaatide kutseühendusena ei saa ennast väljapoole süsteemi asetada, ent see ei tähenda, et selle süsteemi otsuste üle ei saaks ja ei peaks arutlema kogu ühiskond, kellest omakorda advokaadid ei pea ennast väljapoole asetama. Arusaadavasti pole avalikkusel ei Alla Raudsepa juhtumi ega ka teiste kohtuasjade kohta seda infot, mida on uurimisorganitel ja kohtusüsteemil, kes otsuseid langetab. Ent nimelt kaine kõrvalpilk võiks ka kohtusüsteemile endale kasulik olla.

Jah, õigust ei mõista avalik arvamus ega ajakirjandus, vaid kohus. Aga ometi koosneb kohtusüsteemgi inimestest, kes on teatavasti ekslikud. Isegi seadused, mille järgi kohut mõistetatakse, on inimeste endi kirjutatud. Eestis pole kohtusüsteemi maine kahjuks ülearu kõrge: sageli ei peeta esimese ja teisegi astme otsust üleüldse millekski ning kui ka riigikohtu otsus ei meeldi, on võimalik edasi kaevata Euroopasse. Vähemasti enne riigikohtus süüdimõistmist  ei nähta sageli ka põhjust oma kohast loobuda. See on ohtlik, sest loogiline oleks, et kehtiv kohtuotsus tõesti ka kehtib. Kohtusüsteemi mainet on oluliselt murendanud just tõsiasi, et edasikaebamise korral võib järgmise astme otsus olla eelnevatele ristivastupidine.

Milles Alla Raudsepa juhtumi puhul seisneb tõde ja milles õigus, seda ma ei tea. Õiguse on paika pannud kohtusüsteemi viimane aste, aga tõde võib olla teine. Ja võib ka mitte olla.