Pensionifondide petuskeem

09. mai 2016, 11:00
Pensionifondid peavad oma tootlust raporteerima, kirjutab investor Keith Siilats.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160509/OPINION/160509747/AR/0/Keith-Siilats.jpg

Fonditasud ei tohi ületada tootlust, aga et seda kontrollida, peavad fondid oma tootlust raporteerima, kirjutab investor Keith Siilats. Fondi vara 0% deposiidis hoidmise eest ei tohi haldustasu võtta.

Oletame, et ma laenan sulle 100 eurot kümneks aastaks ja intressi võtan 2 eurot aastas. Kokku maksad sa mulle siis tagasi 120 eurot. Olles pensionifond, võtan ma selle laenu haldustasu 1,5% aastas ehk 15 eurot 10 aasta peale, makstes oma investoritele ülejäänud 105 eurot.

Järgmisena otsustan ma näidata selle 100eurose laenu turuväärtuseks 130 eurot ning et minu investorid on teeninud 30%. Nüüd ma saan 1,5% haldustasu küsida 130 euro pealt ehk 19,5 eurot kümne aasta peale. Uskumatu, aga seda praegu pensionifondid teevad.

Need investorid, kes mulle alguses raha andsid, saavad seega tagasi 100,5 eurot. Mis juhtub aga uute investoritega? Nad investeerivad laenu, mille tänane väärtus on 130, aga mis maksab koos intressidega tagasi ainult 120, lisaks veel haldustasud. Näiteks ostes 10 euroga 1/13 laenust, saavad investorid 10 aasta jooksul tagasi 1/13 sellest 100,5 eurost, ehk ainult 7,7 eurot.

Investori rahakaotust raportist ei näe

Olles Eesti pensionifond, ei pea ma Eestis seda negatiivset tootlust raporteerima. Oma fondi raportis tuleb näidata, et fondi tootlus on olnud 30%, laenu soetusväärtus on 100 eurot, tänane väärtus on 130 eurot ja laenu intress on 2%. Seda, et praegune investor kaotab 2,3% aastas, raportist ei näe!

Sellist pettust on tehtud ka USAs. Näiteks googeldades “HRBlock IRA Scandal Spitzer”, saab lugeda skeemist, mille tegi USA üks suuremaid raamatupidamisteenuste pakkujaid. Nad hakkasid inimestele pakkuma negatiivse tootlusega pensionikontot, põhjendades seda sellega, et selle tasu maksab tegelikult kinni riik saamata jäänud maksudest, mitte investor.

Kuigi fondid Eestis raporteerivad üksnes kuni 1,5% aastast haldustasu, saab sellest 30 aastaga kaks kolmandikku portfelli väärtusest. Kujuta ette, et sa lähed ja laenad pangast 100 eurot 5% intressiga – ja pank annab sulle su laenust kätte ainult 50 eurot, ülejäänut 50 eurot hoiab ta oma arvel. Su tegelik intress on sellisel juhul 5 eurot 50eurose laenu eest ehk 10%. Pensionifondid teevad tänapäeval saamoodi. Nad investeerivad ainult kaks kolmandikku su portfellist, ülejäänu hoiavad 0% deposiidis, aga haldustasu võtavad 1,5% kogu summalt.

Mida see Eesti töötajale tähendab?

Kui paneksid täna 100 000 eurot USA pensionikontole, teeniksid selle pealt 4% aastas. 30 aastaga koguneks siis 2046. aastaks kokku 315 000 eurot. Hea reegel on iga aastal pensionil olles fondist välja võtta 4% ehk su kuupensioniks kujuneb 1050 eurot, mida hakkad 2046 aastal välja võtma. Praktikas aga lisab riik su 100 000 eurole veel 200 000 juurde ja seega võiks su pension olla 3150 eurot.

Investeerides Eesti pensionifondi võtavad fondid halduskuludena 2100 eurot kuus ja seega on su lõplik pension ikka 1050 eurot. Pensionifondid väidavad, et tegelikult ei maksa ju inimene neid kulusid, vaid riik. Sellegipoolest – parandades Eesti pensionisüsteemi saame hoida kokku riiklikult makstud 4% ja vähendada näiteks sotsiaalmaksu 33%-lt 29%-le.

Fonditasu ei tohi ületada tootlust

Esiteks ei tohiks fonditasud ületada tootlust, aga et seda kontrollida, peavad fondid oma tootlust raporteerima. See on tavaline reegel nii USAs kui ka igas arenenud riigis. Kirjutasin sellest esimene kord 2009. aastal Äripäevas ja saatsin oma analüüsid minister Sven Sesterile, kes palus Thomas Auväärtil ja Märten Rossil rahandusministeeriumist neid analüüsida. Nende vastus oli, et kuna pensionifondid tegid ise uuringu, et nende raporteid loeb alla 2% investoritest, siis pole muudatust vaja.

2014. aastal edastasin võimaliku finantspettuse teate fondi audiitoritele Agu Vilule ja Stan Nahkorile ja Eesti Audiitorite koja juhatajale Märt-Martin Arengule, aga kommentaari pole tulnud. 2015. aastal auditeeriti pensionifond samamoodi ilma tootluseta ja varjatud tasudega. Fondi raportid ei ole kooskõlas hea raamatupidamistavaga, sest nad ei anna fondi tegelikust tulemusest mingit ülevaadet ja tegelikult on juba praegu tegemist investeerimisfondide seaduse järgi kuriteoga.

Kuhu investeeritakse

Teine oluline tegur on finantsinstrumendid, kuhu pensionifondide raha investeeritakse. Vahel on fondil vaja investeerida lühiajalistesse kohustustesse. Näiteks konservatiivsel fondil ja fondil, kust raha välja voolab. Eestis võiks lühiajalised investeeringuid teha näiteks Eesti suurfirmadesse, võimaldades neil võtta kasutusele lühiajalised ärivekslid, nagu soovitab ka kaubandus- ja tööstuskoda.

Ärivekslite turg, mis on välismaal suurem kui aktsiaturg, Eestis paraku puudub, sest vekslite puhul nõutakse Moody’se reitinguagentuuri aruannet. Reiting aga maksab igale firmale üle 100 000 euro aastas.

Eesti Vabariik peaks looma KredExi juurde oma reitingufirma, mis võtaks tüüpilise Eesti ettevõtte käest näiteks 5000 eurot aastas. Selle eest laseks Eesti suurettevõte välja umbes 5 miljoni euro eest 180 päevaseid võlakirju umbes 1% aasta tootlusega. Näiteks et finantseerida oma ladu. Neid veksleid ei pea ametlikult “emiteerima”, kui nende tähtaeg on alla 9 kuu, piisab lihtsast laenudokumendist. Tavaliselt tehakse selleks tütarettevõte, millel on ladu ja mille juhatus koosneb KredExi esindajast, kellel on õigus laenu mittetasumisel ladu odavalt realiseerida. Selline süsteem võiks toimida kütusefirmadele, autofirmadele, metsafirmadele ja igale teisele ettevõttele, kelle ladu on lihtsalt realiseeritav.

Neid ettevõtteid toetades toetataks otse Eesti majandust. Praegu maksavad need firmad krediidiliini eest 2% aastas, samas kui pensionifondid hoiavad raha 0%ga deposiidis. Eesti firmade praegune krediidiliinide maht on suurem fondide likviidsusvajadusest. Tulevikus võiks ilma emiteerimata lubada ka kuni 5aastaseid võlakirju, 5% intressiga, suuremate põhivarade ostuks.

0-deposiidis hoidmise eest ei tohi haldustasu võtta

Kolmandaks, ei tohi lubada fondi vara 0% deposiidis hoidmise eest haldustasu võtta! Selle peale tekitavad fondid muidugi kohe 0,01% tootlusega deposiidi, aga ka selle vastu on vahend: nimetagem instrumendid, mille tootlus on alla fondi valitsemistasu, võrdseks deposiidiga, mille haldustasu ei tohi olla üle tootluse.

Viimasena tuleks raporteerida kauplemise statistika koos ostu ja müügi hindadega. Seda eriti võlakirjade puhul, nii et investorid näeksid, kui palju maksab fond lisaks haldustasudele komisjonitasudeks ja välismaa fondidele topelt haldustasudeks.

Viimaste aastate jooksul on kõik välismaa fondid loonud nn R5-klassi aktsiad, millel topelttasud praktiliselt puuduvad. Samuti on võimalik komisjonitasusid alla kaubelda, aga kuna fondid ei pea neid raporteerima, siis nad kas ei viitsi kaubelda või saavad välismaa fondidest kõrgete tasude eest nn kickback’i ehk boonust.

Mida ma ei soovita, on osta Eesti aktsiaid või fonde, mis investeerivad Eesti ettevõtetesse, sest et seal on liiga suur pettuse oht. Piltlikult öeldes on praegu arutlusel süsteem, mis lubab investeerida 1 euro täringuviskesse, kus sa kaotad 1 euro, kui tuleb 6, ja teenid 20%, kui tuleb 1 kuni 5, ja samas raporteerida seda investeeringut kui 20% tootlust, mille väärtus on 1,2 eurot.

Näiteks kui investor annab Bondora süsteemis laenu 20% intressiga, siis tegelikult ei looda ta teenida selle pealt, et see laen järelturul kuu aja pärast maha müüa ja sellega kasumit teenida, kui mõni teine investor talt laenu ära ostab. Teisele investorile müügi (ehk järelturu) võimaldamiseks on vaja kulukat emiteerimisprotsessi. Eestis ei teki nii pea likviidset järelturgu ja seega tuleb investeering investoril ikkagi laenu võtjalt intressiga tagasi saada. Kui aga järelturul puudub õiglane hind, on fondidel endal vaja pidevalt investeeringu väärtust ausalt hinnata, millega pensionifondid aktsiate puhul toime ei tuleks.

Investeerides Eesti fondi või aktsiasse võivad intress ja dividend küll suured olla, kuid fondid ei suuda praktikas maksevõimetuse riski hinnata ja selle täringuinvesteeringu väärtuseks loetakse praeguse raporteerimise kulutuuri juures 1,2 eurot, mitte 1 euro. Näiteks USA fond Fidelity uuendab SpaceXi mitteemiteeritud (ehk privaat-) aktsia hinda igas kvartalis. Eestis pole pensionifondid EfTENi fondi osakuid kunagi iseseisvalt hinnanud ja seda pole ka EfTENi raportist võimalik teha, sest neil puudub kohustus oma kinnisvara turuväärtust uuendada.

Seetõttu on Eestisse investeerimisel praegu kõige sobilikumad kuni kuuekuused ärivekslid. Neisse investeerimist saab riik suunata nii, et lubab fondidel 40% sularaha asemel hoida maksimum 1% sularaha ja 39% Eesti lühiajalisi veksleid.

Tasude tabel avalikuks

Puudu on fondide raportist ka realistlik USA-stiilis tasude tabel, mis ei ütle, et fondi tasu on ebamäärased 1,5%, vaid ütleb selgelt, et inimene, kes teenib 13 000 eurot aastas keskmist palka, mis kasvab 5,9% aastas, kogub 30 aastaga fondi ilma haldustasudeta 105 000 eurot ja koos fondi haldustasudega ainult 35 000 eurot. Siis saaks ka inimene ise hinnata, kas 35 000 kogumise eest on õiglane maksta 70 000 haldustasudeks.

Loomulikult võib alati väita, et praegune seisukord on ajutine. Võrreldes fondi ettevõttega, kujutage ette, et te maksate peadirektorile 3% käibest iga-aastaseks boonuseks. Kuni ettevõte kasumimarginaal on 20%, jääb pärast boonust omanikele 17%, pole paha. Samas kui kasumimarginaalid üldiselt sektoris langevad 2%-le, siis pärast 3% boonust on ettevõte kahjumis.

Võib küll väita, et äkki kasumimarginaalid tulevikus suurenevad, kuid omanikud ei teeks kunagi sellist boonuse süsteemi nagu fondid, kus tasu arvutatakse fondi mahu pealt, lastes tasul olla suurem kui tootlus, lootes, et äkki tootlus kasvab.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
09. May 2016, 11:01
Otsi:

Ava täpsem otsing