Sisserändaja poja manifest

See on esimene kord, kui valitsuse liige kõneleb sellest, kuhu Eesti on jõudnud – mitte kuivas kantseliidis, poliitiliselt ümmarguselt ja mittemidagiütlevalt, nagu valitsuse liikmed on seni teinud, vaid teravalt, puudutavalt – ja käimasolevat ajaloolisse konteksti pannes.

Jah, Jevgeni Ossinovski jutt ei veena muidugi paadunud „õiget eestlast“, kelle „õigsusse“ kuulub ise endale võetud õigus keelduda mõtlemast. Ei veena neidki, kelle meelest EKRE nimetamine negatiivses kontekstis on üksnes vesi ekreiitide veskile, mis vähegi  selgemale pilgule tähendab vaid ekreostuse laiemat levikut. Kutsuda mõistusele mõtlemisest keelduvat „isemõtlejat“ näib lootuseta ettevõtmine – ent vaikimine on hullem, sest annab sõnatu sõnumi, et Mart ja Martin Helme ongi Eesti poliitika aktsepteeritav reaalsus.

Ja vaikinud on valitsuserakonnad kaua, liiga kaua. EKRE toetuse järjepidev suurenemine on selle elav tõendus. Rääkida üht ja mõelda teist on kõige kindlam tee olla mitteusutav – ja Reformierakonna kartus pagulasvastaselt meelestatud valijate hääli kaotada on olnud see põhjus, miks valitsus on küll ümmargusi sõnutsi nõustunud pagulaskvoodiga ja rääkinud solidaarsusest, meie kohustustest jne, ent samas andnud nii sõnutsi, vaikimisi – eelkõige aga tegudega – sõnumeid, et me ei oota siia tegelikult kedagi.

Nõnda on valitsusel tõepoolest vastutus ekreostuse levimise eest, nagu Ossinovski kaudselt tunnistab. Ent valitsuse tegevusetus ei vabasta inimesi oma peaga mõtlemise vastutusest. Mitte kunagi. Loodan väga, et Ossinovski esitatud tekst ei jää lihtsalt tekstiks, vaid on kantud sisemisest veendumusest, et veel ei ole hilja.