Kuidas saada andekaks?

Umbes iga kuues ameeriklane usub, et ta ei oska laulda. Kardan, et Eestis võib number olla isegi suurem.

Küsimus ei ole selles, nagu inimene ei tahaks laulda. Tahaks ikka, kas või oma lapsele une- või sünnipäevalaulu. Sageli on probleem aga selles, et keegi on kunagi inimesele öelnud, et ta ei oska laulda, ja ta on alla andnud, väidab andekuse ekspert Anders Ericsson. Tavaliselt on ütleja keegi autoriteet – kas lapsevanem, õpetaja, vanem vend/õde või sõber. Ütlemise hetke tavaliselt mäletatakse.

Muusikaline kurtus kui nähtus on olemas, ent see on erakordne. Suurel enamikul meist pole takistusi laulmiseks. Laulmiseks tuleb lahti saada uskumusest, et ma ei saa või ei oska laulda. Nigeerias on hõim, kus eranditult kõik peavad laulma ja nad laulavad ka. Meie kultuuris on peamine takistus aga vähene harjutamine.

Asenda sõna “laulmine” mis tahes muu tegevusega, mille lätted tunduvad olevat tugevalt geneetilist laadi. Matemaatikast programmeerimise, kokkamise, juhtimise, klaverimänguni. Tean inimest, kes kuni hiliste 30. eluaastateni uskus, et ta ei oska joonistada. Tean inimesi, kellest ei saanud olümpiale minejat, kuna “polnud looduse poolt nii palju antud”. Ja nii edasi. Me kõik teame neid. Võib-olla ka ise oleme need.

Pea ainsad kaalukad takistused erakordsete tulemuste saavutamisel on meie pikkus ja kehamass, leiab Ericsson. Ent ülejäänu osas on valik inimese enda (ja mõnikord ehk veidi ka vanemate) kätes.