Millal sureb kuivkäimla?

Suurel määral on Eesti kinnisvaraturg välja kujunenud. Tuntud ja viisaka ärikäekirjaga arendajad saavad pangast uute projektide jaoks laenu küll, uued tundmatud tegijad-proovijad pigem mitte. Pangad kontrollivad turu arengut teadlikult. Eraisikutest saavad laenu need, kellel on stabiilne korralik sissetulek ja kõik muu panga silmis korras. Tööhõive on ju praegu tugev ning laenumahtude kasv aasta baasil 5% juures.

Ma ei näe täna Eesti kinnisvarasektori ülekuumenemist (kust see sellise majanduskasvu juures saakski tulla!) – turul on tasakaal olemas ning seda ei tohi käest lasta. Palkade tõusu tulemusena kasvav nõudlus hoogustab kodanike hinges ambitsioone, mida ei tohi kurjasti ära kasutada.

Pillikeeled lähevadki katki siis, kui arendajad panevad kogu aeg hinda juurde, aga kaup enam nii hästi ei lähe – käive tardub, väheneb ja lõpuks ühiskonna mootor seiskub. Tänane peamine märksõna on turu reaalset nõudlust arvestav arendamine ning mõistlikult hinnastatud pakkumisele on turul ruumi küllaga.

Nõudlus on tihedalt seotud raha pakkumisega ehk inimeste võimalusega saada suurteks ostudeks laenu. Siinkohal ei tohi pangad liigselt pidurit tõmmata, sest Eesti eluasemefond amortiseerub kiiremini, kui meie jõuame uut ja moodsat peale ehitada – juhul kui inimesed ei saa (piisavalt) laenu, ei saa nad oma elamistingimusi parandada.

Hiljuti avaldatud uuring ütles, et 200 000 eestimaalasel puudub ühisveevärk ja kanalisatsioon. See näitab arengupotentsiaali ulatust. Ja ka Eesti ühiskonna märkimisväärset mahajäämust oma eeskujudest – Eesti eluruumide kvaliteet on sarnane Bulgaaria ja Rumeeniaga, kus veerandi inimeste kodudes puudub vesiklosett, mitte Põhjamaadega, kelle hulka tahame kuuluda.

Eestis liiguvad inimesed rahale lähemale (maalt linna, väikelinnast suurde), kuid olulise eduhüppe tegemine nõuab töökuse kõrval ka kõvasti õnne ja andekust. Kui muu Eesti n-ö magalapiirkonnad on kinnisvaraarendajate huviorbiidist väljas, siis huvitav erand Eesti kinnisvaraturul on Tallinna äärelinnad. Seal toimub pidev areng ning ostuhuvi püsib kõrge. Äärelinnas elab suur hulk inimesi, kes on harjunud neid ümbritseva keskkonnaga ja rahul sealse infrastruktuuriga, kuid tahavad parandada oma vahetuid elutingimusi ehk kortereid võimalusel uuemate vastu. Need inimesed on nii pankade kui ka arendajate jaoks atraktiivne sihtrühm.

Kesklinnas on aga pakkumiste hinnad tõusnud ning paljude jaoks jäävad hinnad kättesaamatusse kaugusesse – aga miks me peakski kõik kesklinnas elama?

Eesti võtmeküsimus on luua uusi väärtusi naabritest-konkurentidest kiiremini, paremini ja müüa neid kallimalt. Kui majandus jääb seisma, siis jääb seisma ka elu. Ning kui elu seisab, võib ta meist niimoodi ootamatult mööda libiseda, et me ei jõuagi kunagi kuivkäimlast kaugemale. Rääkimata uuest korterist või majast, mis vastab meie võimetele, pingutusele ja õnnele.