Haigekassa nõukogus jooksevad huvid risti

Haigekassa vajab muutusi. Üks muudatuste ring puudutab haigekassa töökorraldust, teine ravikindlustust laiemalt. Viimane vajab sisulist arutelu ja nõuab rohkem aega, töökorraldust on võimalik muuta kiiresti ja see aitaks vältida vähemalt mõningate probleemide süvenemist.

Haigekassa nõukogu peaks koosnema 5-7 inimesest. Üle seitsme liikme ükskõik millise riigiasutuse või -ettevõtte nõukogus on liialt palju, et toimida sujuvalt, koostööd toetavalt ning tagada iga liikme vastus. Tihe ja tihti ülepaisutatud päevakava, rohkelt osalisi ning ajalimiit ei võimalda kõigil liikmetel aktiivselt nõukogu aruteludes osaleda. Veelgi enam, suures nõukogus saab nii mõnigi ka mugavalt kaasa tiksuda, jättes sisulise osalemise häälekamatele. Häda on aga selles, et häälekamatel ei pruugi alati parimad ideed olla ning tihtipeale on neil huvide konflikt. Suures nõukogus on mugav hääletada teiste järgi ning loobuda teemadesse süvenemisest – hiljem saab ju öelda, et kõik või enamus arvas samamoodi.

Huvigruppide esindajad ei pea kuuluma haigekassa nõukogusse selleks, et haigekassa nende arvamust kuulata ja arvestada saaks. Isikud, kelle püsiva huvide konflikti tõttu peab nõukogu oma ülesanded andma juhatusele, ei tohi nõukogusse kuuluda. Olles ise olnud – küll üpris lühikest aega – ministrina haigekassa nõukogu liige, nägin, et huvide konflikti ei suudetud väga tihti vältida. Küsimus ei ole üksnes eelarves, erinevad huvid ilmnevad näiteks info kogumise või analüüside tegemise teemades, selles milliseid ravivõtteid ja ravimeid võiks haigekassa finantseerida, kellelt raviteenust tellida jne.

Haigekassa nõukogus ei pea olema ministrid, isegi mitte ministeeriumi ametnikud, piisab kahe ministri nimetatud esindajast või isegi valitsuse antud juhtnööridest. Nõukogu liikmetel on vaja tunda ökonoomikat ja Eesti tervishoiu toimimise aluspõhimõtteid. Viimane ei tähenda, et inimene peaks olema meditsiinisüsteemist. Kõige olulisem on siiski nõukogu liikme tahe süveneda keerulistesse probleemidesse, kus huvigruppide vastuolud on tihtipeale üliteravad. Peab olema julgust langetada raskeid otsuseid, öelda, et jah, see või teine ravivõte on hea, kuid kahjuks me ei ole (veel) nii rikkad, et seda endale lubada.

Tegus nõukogu suudab kindlasti ka haigekassa juhtkonda selgemalt ja kindlamalt juhtida: tagada piisava järelvalve, määratleda täpsemalt vastutuse piirid ja konkreetsemad ülesanded. Nõukogu koosolekud oleksid sisutihedamad ning mitmedki vaidlused huvigruppide esindajate vahel ei toimuks enam nõukogu sees, vaid huvigruppe ära kuulates ning nende väidete põhjendatust kaaludes.