Pärand väärib hella kohtlemist

Hoidsingi pool tundi suu kinni, sest muinsuskaitseametil sellist raha pole, et omanikelt kõik väärtuslik välja osta. Pole sellistki raha, et märkimisväärselt toetada restaureerimisprojekte. Sel aastal oli selleks vaid 675 000 eurot.

Viimasel ajal on märgata, et mitmed, enamasti n-ö esimese põlvkonna ettevõtjad on taas muutunud laenukõlbulikuks või on siis nende iseseisvuse alguses omandatud kinnisvara taas turuväärtuselt tagatiseks sobiv. Võib vist asuda seisukohale, et oleme majandusena viimasest kriisist lõplikult taastunud. Kui see kriis tööjõuturul tõi kaasa struktuurse muutuse, siis ma väga sooviks, et sarnane struktuurne – kvalitatiivne muutus toimuks ka kinnisvaraarendajate mentaliteedis.

Ei ole mõeldav, et 2016 aetaks äri ja asju samal viisil, kui 25 aastat tagasi või viimase buumi tipul. Primitiivsed lähenemised, kiirustamine, komakohtadeta arvutused tuleks ära unustada, vähemalt nendel puhkudel, kui soovitakse arendada mälestisel või muinsuskaitsealadel. Eestis on kaitse all vähem, kui1% kõikidest ehitistest – see on kõige tähenduslikum, nö koorekiht kõigest, mis ehitusvaldkonnas meil ajaloo jooksul loodud. Võib polemiseerida selle üle, kas seda on vähe või palju, kuid küllap tundub neile, kellele see 1% kuulub, et seda on liiga palju.

Kultuuripärand ja kultuuriline väärtus laiemalt saab ja peaks rohkem olema majandusliku lisaväärtuse allikaks. Tarbijatena (näiteks elukondliku kinnisvara tarbijatena) eelistavad ka kõik ettevõtjad, keda ma tunnen, kultuurset keskkonda vähemkultuursele. Aga kultuuri eesmärk ei ole vaid meie elusid kaunistada, olla dekoratsiooniks. Uuringud näitavad, et Eestis on kultuuri tarbimine staatuse ja klassi tunnus. See on oht ühiskonna sidususele, kui ligipääs kultuurile muutub sissetulekupõhiseks. Seetõttu peame kultuurilisi – tähenduslikke elemente lisama kõikjale. Ka üdini utilitaarsed ettevõtmised, nagu kortermaja või kontorihoone peavad esindama enamat kui ehitatav ruutmeeter ja köetav kuupmeeter. Sest seal elavad ja töötavad inimesed. Pealegi, on inimesed alati nõus rohkem maksma asjade eest, mis neile sisulist tähendust, mõtestatud keskkonda pakuvad.

Tulles tagasi mälestiste restaureerimise – kõik, mis on võtnud aega meieni jõudmiseks rohkem, kui meie enda eluiga, väärib ettevaatlikku ja läbimõeldud lähenemist. „Kiiresti ja odavalt“ ei ole kunagi hea strateegia restaureerimisel. Investeering ettevalmistustöösse on pöördvõrdeline ootamatute kuludega ehitusel. Korralikud uuringud, tegevusloaga projekteerija ja järelevalve aitavad kulud kontrolli all hoida. Alustada ehituslikust seisukorrast restaureeritava hoone arendamist kaitse alt äravõtmise ettepaneku või lammutusloa taotlusega on ajaraisk. Nõuda selle kõrvale ametnike konstruktiivsust ja kaasamõtlemist absurdne. Analoogsed võtted äris edu ju ei too.

Muinsuskaitse ei ole modernsuse vastand või takistus, vastupidi ta on kaasaja sünnitis, sest progressiajastule eelnevalt ei olnud tarvidustki küsida, mida ja kas säilitada. Pigem on muinsuskaitse üks lepitusmenetluse vorme – kuidas säilitada kõik väärtuslik nii, et see teeniks kaasaegset inimest. Selle kuldse kesktee leidmise eelduseks on vastastikune lugupidamine ja arusaam kultuuri ja pärandi rollist. Muinsuskaitseametnikud aitavad viimast hea meelega tundma õppida – raha meil, jah, ei ole, aga teadmisi ja kogemust kuhjaga. Mälestised ja kultuuripärand laiemalt on strateegiline (samast taastumatu) ressurss ja õigetes kätes, targal tegutsemisel kindlasti tootlik.