Parim aeg on käes

Eesti soost maailmanimega riskikapitalist Steve Jürvetson ütles möödunud nädalal Äripäevale ühe lihtsa mõtte: käes on parim aeg olla väike riik.

Mulle meeldiks kui sama fraasi kasutaksid julgelt ka meie president, peaminister ja ettevõtlusorganisatsioonide liidrid. Praeguses retoorikas kipub aga Eesti väiksus olema justkui nuhtlus kaelas.

Ettevõtjatel on kombeks elutargalt käima lükata vana grammafoniplaat, kus me muudkui ahastame oma väikse, vananeva ja kahaneva riigi üle ja tõdeme, et nendes tingimustes on niigi hästi läinud.

Eesti SKP on viimased kümmekond aastat sisuliselt tammunud paigal. Meile tundub juba unelmana, kui saavutaksime 3% stabiilse kasvu. Meid enam ei häirigi, et näiteks niigi pururikas Rootsi kasvab meist kordades kiiremini, ning me kehitame vaid õlgu, kui näeme, kuidas Läti ja Leedu järele tulevad. Oleme justkui rõõmsad, et vahe Soomega enam ei kärise. Oleme vaikimisi omaks võtnud, et meie kui väikeriigi saatus ongi jõudumööda sabas sörkida

Steve Jürvetson põhjendas oma vastupidist väidet paralleeliga ärimaailmast: „Tean, et väiksed tiimid saavutavad praegu rohkem kui kunagi varem.“ Väiksel ja edukal ettevõttel tuleb Jürvetsoni arvates selleks olla häirivalt uuenduslik. Veel kuni viimase ajani oli kõik vastupidi, suured riisusid kogu koore.

Riskikapitalisti mõttearendus oli siinkohal järgmine. „Infoühiskonnas on just vastupidi – suured meeskonnad on vähem tõhusad. Kui vaadata Microsofti või ükskõik millist uuenduslikku tarkvaraettevõtet, kui nad on suureks saanud, siis nad ei tee enam innovatsiooni ja see on uskumatu. Google üritab probleemist üle saada nii, et nende programmeerijate tiimid on vaid viieliikmelised. Kõik, mida nad teevad, on selleks, et üle saada bürokraatiast, mis tuleb, kui tiim on liiga suur.“

Aga vaatame suurriikide tasandil. Brüsseli regulatsioonid on kasvamas üle pea. Enamiku maailma suurriikide rahandussüsteemid on pingul nagu kitarrikeeled. Meeletu energia kulub pagulastega toimetulekule. 50 aastat tagasi loodud bürokraatlikud haldussüsteemid on kulukad ja kohmakad. Oma suurusega on hädas ühelt poolt nii Euroopa kui ka USA ja teiselt poolt ka Hiina, India ja Venemaa. American dream tänapäeva suuriigi tasemel polegi enam mõeldav, nad on liiga suured. Kogu energia läheb neil selle suuruse kooshoidmisele ning lisaks kostitatakse neid küll Kreeka, Brexiti, Trumpi ja viimati Itaalia referendumiga. Jõuliseks arenguks on suurriikidel jõud otsas.

Meie siin väikses Eestis pole riigi tasemel laenu võtnud, bürokraatia meid veel ei mata, pagulasi on meil vaid käputäis ning meid ei haava Brexit ega Trump ja isegi Putiniga oleme hakkama saanud. Toon lihtsa näite: e-valimised, me isegi ei kujuta enam ette, et lähme kõik valimispäeval jaoskondadesse sedeleid kasti laskma. Ükski suurriik pole aga praeguseni suutnud seda lihtsat asja küll tehnoloogilistel, küll poliitilistel ja küllap ka inertsusest ära korralda. Sama on näiteks tuludeklaratsioonide ja kümnete muude asjadega, mille üle võime olla uhked.

Steve Jürvetson ütleb küll, et Eesti on riigina juba praegu „häirivalt innovatiine“, kuid kahtleb, et kas ikka piisavalt. Ei ole piisavalt, sest meie majandus ei kasva ja üldine elukvaliteet pole veel tasemel, et rahul olla. Sama on ka ettevõtjatega. 1990. aastate noored vihased mehed on oma äri edukalt üles ehitanud ja praegu, kuldsetes 60ndates maha rahunenud. Õnneks on nad varsti pensionil ning uutel noortel ja vihastel on kõik võimalused väikeriigi eelised ära kasutada.

Sama käib ka riigi kohta, seal on noored vihased mehed juba mõnda aega kohal ning nüüd tuleb jalad kõhu alt välja võtta ning ehitada see Helsingi-Tallinna tunnel ära, tuua Eestisse kümmekond uut kõrgtehnoloogilist investeeringut, viia läbi radikaalne riigireform, võtta ära piirangud kvaliteetse tööjõu sissevoolult, anda jõulise investeeringuga e-residentsuse projektile uut hoogu juurde, kaasata riigijuhtimisse süsteemselt maailma parimaid ajusid ja mõelda välja midagi sellist, mille peale keegi pole veel tulnud. Ütlete, et need on juba äraleierdatud teostamatud mõtted. Kuid meenutan, et seesama Microsoft, Apple, Google, Facebook on kõik olnud algusperioodil investorititele teostamatud mõtted, mis praeguseks on aga maailma muutnud.

Eesti poleks esimene väikeriik, kes suurt majandusliku edu on saavutanud. Kui jätta kõrvale naftamaad, siis võiks välja tuua Luksemburgi, Singapuri ja Islandi ning pole meil vaja keskenduda sellele, miks meil paljudes asjades pole võimalik neid järgida. Teeme järgi, mida saame teha, ja mõtleme ise midagi uut välja. Kasutame väikeriigi tugevuse ära.