Maksude optimeerimise kaksikmoraal

Sirvides meie börsiettevõtete aruandeid, nähtub, et mitu neist on jätnud maksude optimeerimise võimalused kasutamata. Ei teagi, kas kuluefektiivne ettevõtte struktuur on jäänud loomata eetika või lihtsalt teadmatuse tõttu. Esimesel juhul tuleks aru saada, et maksude optimeerimine pole süütegu, kuivõrd käitutakse seadusandja enda näpunäidete järgi, mistõttu millegi tegemata jätmises ettevõtjat süüdistada ei tohi.

Maksude optimeerimisel on suurim tähtsus ettevõtte geograafilisel struktuuril, kus suurte korporatsioonide kasutatavate mudelite pealt joonistub välja teatud optimeerimise standard või kontseptsioon (Apple, Amazon, Fiat, Starbucks). Samas tuleb meeles pidada, et mitte alati ei tähenda rahvusvaheline ettevõtlus maksude optimeerimist.

 

Näiteks ühel Eesti börsiettevõttel on üle kümne kaubamärgi, mis kõik asuvad Eesti valdusettevõttes. Igal aastal jaotavad tütarettevõtted dividende börsil noteeritud valdusettevõttele, makstes sellelt suuri summasid ettevõtte tulumaksu. Kuidas siinkohal saaks nn standardmudeli põhjal seda tulumaksukulu vähendada?

Esiteks peaks tütarettevõtete asukoht, kus äriline ja füüsiline kohaolu ka tegelikult aset leiab, olema võimalusel loodud riigis, kus puuduvad kinnipeetavad maksud või kus need on väikesed. Kaubamärgid ja finantseerimistegevus tuleks aga viia madala maksumääraga siirderiiki, et teistelt tütarettevõtetelt küsida olenevalt tehingust kas litsentsitasusid või intresse. Siinkohal tuleks tehingute hinnastamisel arvestada kindlasti siirdehinna põhimõtteid, juhtimisstruktuuri ja nn uusi dividendireegleid, kuid lõpptulemuseks peaks suurem osa maksubaasist liikuma siirderiiki. Madala maksumääraga siirderiigist võib maksta dividende tagasi valdusettevõttele, mille võib hiljem maksuvabalt edasi maksta aktsionäridele. Seeläbi on võimalik vähendada olenevalt siirdatud maksubaasist tulumaksukulu märkimisväärselt. See on summa, mille võrra ettevõtte konkurentsivõime paraneb.

Agressiivsemal lähenemisel valitakse siirderiigiks aga riik, mis on täis seaduseauke ning kus dividendide edasi maksmisel valdusettevõttele tekitatakse nn maksuõiguslik kollisioon. Viimane tähendab seda, et konkreetse tehingu, instrumendi, isiku või nende kombinatsiooni osas erinevad riikide käsitlused selliselt, et on tekkinud nn seaduseauk, mille tulemusena ei pea teatud juhtudel üldse tulumaksu maksma. Näiteks kui kasutada struktuuris teatud tingimustel Luksemburgi ühinguvormi SCS, võib juhtuda, et SCSi asumeid ei maksustada Luksemburgis ega nende edasimaksmisel teatud juhtudel ka Ameerikas. Selliseid nn kollisioone jurisdiktsioonide vahel võib leida mitmeid. Käesoleva näite puhul tulumaksukulu, olenevalt siirdatud maksubaasist, kas puuduks või oleks minimaalne.

Enamik konstruktsioone, mida rahvusvahelised korporatsioonid kasutavad, põhinevad eeskätt nimetatud elementidel või nende kombinatsioonil. Agressiivne optimeerimine, kus tulumaksukulu puudub, on kahtlemata vale ning kujutab endast otsest fiskaalset sisejulgeolekuohtu. Samas sellele eelnevate võimaluste kasutamist, st väliriigis asuvate tütarettevõtetega tehingute tegemist, ei saa pidada otseselt ebaeetiliseks või negatiivseks nähtuseks. Nagu igasugune konkurents, on ka riikidevaheline maksumäärade konkurents hea ühiskondlikule ja majanduslikule arengule. Konkurents hoiabki riigijuhte valvsana, andmata võimalust asuda maksustama ennastunustavalt kõiki majanduskasvu ja ühiskonna arengu eeldusi, mille tulemusel sattuksime süngesse sotsialismispiraali. Tuleb aru saada, et mida rohkem jääb ettevõtetele raha investeeringuteks, seda kiiremini arenevad tooted ja teenused, s.o ühiskond tervikuna.

Maksumääradega seotud anarhiast ja maksukonkurentsi vajalikkusest on hea näide võtta aktsiisipoliitika kontseptsioonist. Kui poliitilise kretinismi pärast käiakse alkoholi ostmas naaberriigis või kütust käiakse konkurentsis püsimiseks tankimas lõunariikides, siis kas peaks need, kes nii teevad, mööda seinaääri käima? Usun, et keegi meist ei pane seda pahaks. Vastupidi, selline teguviis või selle võimalikkus on ära hoidnud võib-olla mõne hullema maksupoliitilise otsuse, mille tulemusena oleks võinud meil nii mõnigi tööstur vähem olla.

Meedias antud intervjuude põhjal on Läti maksumäärasid ära kasutades makse optimeerinud nii rahvasaadikud kui ka maksupoliitika kujundajad ise. Kui see ei tundnud amoraalne, siis tuleks sama eetikaprisma valguses vaadelda ka neid Eesti ettevõtjaid, kes kasutavad tütarettevõtete vahendusel ära teiste riikide maksumäärasid. Kes on ilma patuta, see visaku esimesena kivi.