Pankrotihaldur tahab paremat palka

Praegu kehtiv pankrotiseadus on vastu võetud 2003. aastal ning aja jooksul on seadusele vaid pisikest iluravi tehtud. Nende muudatuste käigus on täpsustunud ja suurenenud halduri kohustused pankrotiprotsessis, kuid täiesti kõrvale on jäänud halduri töötasu ja kulutuste katmisega seonduv, mis ei ole aga sugugi vähem tähtis.Ajutise halduri nimetab kohus, kui võlausaldaja esitab pankrotiavalduse kohtule ning võlgnik sellele vastu ei vaidle. Haldur selgitab välja võlgniku vara, kohustused ja maksejõuetuse tekkimise põhjused. Ta analüüsib raamatupidamisdokumentatsiooni ning annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile, tagab vara säilimise. Samuti annab ajutine haldur hinnangu võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise ja juriidilisest isikust võlgniku tervendamise väljavaadetele.Halduri töö on ka töötajate töötasuarvestuse jm asjakohaste dokumentide esitamine Töötukassale tööandja maksejõuetuse hüvitise taotlemiseks. Kui ettevõttes töötab palju inimesi, võib vaid ette kujutada, kui ajamahukas kogu see töö tegelikult on. Rääkimata sellest, et Eesti-suguses e-riigis, kus töötajate registril ja maksuametil on olemas kõik andmed töötajate ja nende palkade kohta, on üsna kummaline, et pankrotihaldurilt oodatakse samade andmete käsitsi komplekteerimist.

Ainuüksi ajutise pankrotihalduri töö võib võtta aega kuid. Kui selgub, et ettevõte on varatu ning menetlus lõpeb raugemisega, saab haldur selle töö eest koos maksudega tasu 397 eurot. 

See summa kehtib muutumatul kujul viimased kümme aastat. Juhul, kui ettevõttes on müüdavat vara, saab ajutine haldur seadusest tulenevate ülesannete täitmise eest kohtult taotleda tasu maksmist tunnitasu alusel. 

Pankrotiprotsesse, kus on ka müüdavat vara, tuleb tänases Eestis ette järjest harvem – heal juhul üks aasta jooksul halduri kohta. Enamasti on vara ettevõttest enne pankrotiprotsessi välja kanditud ning firmast jäänud alles tühi kest. Märgatavalt on suurenenud füüsiliste isikute pankrottide väljakuulutamise otsuste arv ning vähenenud juriidiliste isikute osas. Füüsiliste isikute menetlused on valdavalt varatud ning algatatud eesmärgiga taotleda võlgadest vabastamist.

Pärast pankroti väljakuulutamist jätkub protsess tavaliselt veel aastaid. Õigupoolest nüüd halduril alles suurem töö algabki – tuleb suhelda võlausaldajatega, kontrollida esitatud nõuded, esitada tagasivõitmise hagid, politseile vajadusel kuriteokaebus, käia kohtus, teha väljamaksed võlausaldajatele. 

Kui pankrotiprotsess lõpeb, siis sõltub kohtu otsusest, milline tasu haldurile määratakse – kas see vastab halduri tehtud tööle või mitte. Sageli ei ole määratav tasu vastavuses halduri tööga või jääb haldur sisuliselt tasustamata. Kui tasu määratakse, võivad võlgnik või võlausaldajad selle vaidlustada, millele järgneb taas kord pikk kohtumenetlus, mille lõppedes puudub halduril igasugune kindlus, kas ta saab tasu kätte. Viimase aja kohtupraktika on näidanud, et võimalik on vaidlustada ka kohtulahendeid, mis on juba jõustunud. Seega puudub halduril praegu igasugune kindlus.

Suur probleem on raugevate pankrotimenetlustega. Need on juhtumid, kus võlgniku pankrot kuulutatakse välja, kuid see lõpeb raugemisega vara puudumise tõttu. Praeguse seisuga on sätestamata reeglid, kuidas selliste olukordade puhul pankrotihalduri töö tasustatakse. Leiame, et niisuguses olukorras tuleks panna vastutus äriühingu juhatuse liikmele. 

Pankrotihaldureid ei ole Eestis palju (vaid sadakond) ja ka pankrotte pole meil palju – aastas umbes nelisada. Samas on pankrot ettevõtlusega paratamatult aeg-ajalt kaasas käiv nähtus ning pankrotihalduri amet on ometi nagu töö iga teinegi. Ärgem siis eeldagem, et selle ameti esindajad tegutseksid vaid õhinapõhiselt. Rääkimata sellest, et kui haldurite töö tasustamine oleks motiveerivam, paraneks ettevõtluskliima – meil oleks vähem „allavoolu“ lastud ettevõtteid ja pika ninaga jäänud võlausaldajaid. Küllap pikapeale hakkaks paranema ka ettevõtjate suhtumine, mis praegu paraku on selline, et firma varast tühjaks kantimine pole mingi häbiasi, vaid pigem vastupidi.