Eesti värav Soomes peab korda saama

Mäletate legendaarset intervjuud, mille andis Lennart Meri Tallinna lennujaama räpasest peldikust? Et sõbrad, sellise vastuvõtuga me endale head nime ei tee. Tänaseks on peldikutest saanud korras tualetid ja Tallinna lennujaamast üks Euroopa mõnusamaid ja põnevama disainiga lennujaamu.

Paraku on teekond Eestisse endiselt tõeline kadalipp. Eesti esinduslennujaam asub ju tegelikult veidi põhjas, Vantaa nimelises linnas. Vähegi kaugemalt meie juurde saabuja otse Tallinna ei lenda. Lennureis on tore selle hetkeni, kuni tuleb hakata Helsingist Tallinnasse lendama. Ühtäkki selgub, et kohver lennukisse ei mahu, söögiks on üksik šokolaadikomm ja – mis kõige hullem – lennukit tuleb esmalt oodata keldris, siis bussis ja siis miinuskraadide käes lennuki trepil. Maandud veidi hiljem Tallinnas ja kordub sama. Isegi lifti ei ole, ratastooliga inimene Tallinna saama ilmselt ei pea. Tallinna lendamiseks pole Helsingis isegi omaette väravat loodud, selleks on mingi imelik vahepealne moodustis, mida on raske leida. Tavapärase numbri asemel on numbri ja tähe kombinatsioon ja ruum ise asub keldris. 

 

Mida siis teha? Kuidas oleks kui paneks oma rahvusliku rahapõletusfirma esmaseks missiooniks siduda Tallinn Helsingi lennujaamaga võimalikult mugavalt ja tihedalt? Investeerida sellesse, et Helsingis oleks Tallinnasse lendajatel korralik värav, tasuta värsked ajalehed, kohvi ja kas või kiluvõileivad. Miks mitte ka Tallina lennujaamas nähtud mugavad istmed, tasuta raamatud ja ehk isegi infot Eesti kohta. Et lennukisse saaks tunneli kaudu ja mitte lumetormis järjekorras seistes. Et lennukid oleksid vähe suuremad ja mahutaksid kaasas kantavat pagasit nii nagu teised normaalsed lennukid. Paha ei teeks ka veidi lugemist Eesti kohta lennukis.

Ja et Tallinnas maandudes oleks võimalik saada terminali kuidagi muud moodi kui õuest ning seejärel betoontreppidel kohvrit üles lohistades. Näiteks läbi tunneli või liftiga. Pole just suured nõudmised. Aga esmamulje algab pisiasjadest.