Krimpsus vanamehe Brüsseli värk

Klikke on Äripäeva uudisvoos toonud pigem palgateema ja see, kuidas miljon pihta panna – need on olnud selle nädala „uudispommid“.

Väidan, et nädala tippsündmus oli hoopis krimpsus näoga vana föderalisti Jean-Claude Junckeri tõdemus Euroopa Parlamendis, et Euroopa Liidu tulevik on lahtine.

Eestil on põhjust olla vägagi tähelepanelik – üks Eesti edu ja iseolemise vundamendi kivisid on hakanud logisema.

Juncker pakkus välja viis erinevat rada ilma selge eelistuseta. Mis tähendab, et korraga ei olegi Brüsselis enam seda tüütut „tantat“, kes ette-taha ära ütleks, kuidas peab, võtaks süü ja annaks taskuraha ka. Korraga peavad mõtlema ka Brüsselit materdavad Ungari ja Poola, et võivadki jääda Euroopa Liidu tuumast kõrvale ja serva.

Veebruaris kurvastas mind uudis, et manala teele on läinud Rootsi statistik Hans Rosling. See mees oli faktide fänn ja võlur, kes kuivast statistikast hasartselt elavaid esitlusi välja manas. Tihti osutasid need risti vastupidisele, kui see, milline oli inimeste kas meediakajastuste põhjal või muul moel välja kujunenud arvamus või negatiivne eelhäälestus. Olin mõelnud, et sellise mehe entusiasmi ja virtuoossust tahaks näha Euroopa Liidu statistika kallal. Üks selline seletaja ja üks sellise kirega seletaja suudaks enam kui Brüsseli pressiesindajate korpus kuubis.

Sest oleme harjunud paljut, mida just Euroopa Liidu olemasolu on võimaldanud, pidama enesest mõistetavaks ja registreerinud eelkõige puudusi ja veidrusi, mis oma „seksikuselt“ uudisekünnise on ületanud. Palju meist peatub järgi mõtlema Junckeri sõnade üle, et see, mis on olemas, oli veel täiesti uskumatu Euroopa Liidu idee käima lükanud idealistidele, kes sellest vangikongis unistada võtsid. Britid läbivad kiirkursust ELi plussidest praegu, kui otsus lahkuda on juba tehtud.

Mis ei tähenda, et Euroopa Liitu peaks iga hinna eest säilitama sellisena, nagu see senise tarkusega sündinud on. Märkimisväärne oli Junckeri kõnes sellegi tunnistamine, et EL on sõnades olnud suurelisem, kui reaalsus kunagi võimaldanud. See on ootamatult aus. Lubatud on tähti ja kuud, kuid pakkuda on olnud heal juhul teleskoopi. Sellest ka paljude pettumus ja kohati õudne ärkamine – Kreekas toimuvat on kole vaadata, veerand ELi asutajariigi Prantsusmaa valijatest tahab presidendiks ELi vastast Marine Le Peni.

Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust on šokk, mille täit mõju me veel ei adu. Üks riik on otsustanud lahkuda ja ülejäänud riigid on peata, kuidas edasi. Mõtlemisainet võib leida äsja Eestit väisanud Saksamaa välisministri Sigmar Gabrieli sõnadest, kes tunnistas intervjuus ERRile, et isegi Saksamaa suurusega riiki ei võeta uute esile kerkivate jõukeskustega maailmas kuulda – Euroopa Liidul koos oleks rohkem võimalust kaasa rääkida ja omale oluliste väärtuste eest seista. Ja vabaduste.

Euroopa Liidu tuleviku debatis ei saa Eesti kuidagi kõrvaltvaatajaks jääda ja see ei ole vaidlus šokolaadi definitsiooni üle. Eesti saab aasta teisel poolel ELi eesistuja riigiks ja esimesi kokkuvõtteid tehakse Euroopa Liidu tulevikuvisioonist Eesti eesistumise lõpus. Meil on vastutus. Aga ka eksistentsiaalne omahuvi.